Mis on inimÔigused?

InimĂ”iguste all mĂ”istetakse igale inimĂŒhiskonna liikmele kuuluvaid vĂ”rdseid Ă”igusi. InimĂ”igused tagavad kĂ”igile inimvÀÀrse elu, sealhulgas ka arengumaades. InimĂ”igused loovad aluse ĂŒhiskonna stabiilsusele ja jĂ”ukusele.

Praegu mÔistetakse inimÔiguste all peamiselt Ôigusi, mis on tagatud rahvusvaheliste inimÔiguste lepingutega. InimÔigused vÔib jagada kodanikuÔigusteks ja vabadusÔigusteks, poliitilisteks Ôigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks Ôigusteks.

InimÔigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuÔigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks Ôigusteks.

PÔhilised inimÔigused on:

  • Ă”igus elule
  • mĂ”tte-, sĂŒdametunnistuse- ja usuvabadus
  • seisukoha- ja sĂ”navabadus
  • liikumisvabadus
  • Ă”igus töötada
  • Ă”igus piisavale elatustasemele
  • Ă”igus puhkeajale ja vaba aja veetmisele
  • Ă”igus haridusele.

InimĂ”iguste ĂŒlddeklaratsioon tagab ka Ă”igused, milledes on kohati raske ĂŒksmeelele jĂ”uda ja vastavaid lepinguid allkirjastada. Need Ă”igused hĂ”lmavad eelkĂ”ige pagulase Ă”igust varjupaigale, ĂŒksikisiku Ă”igust kodakondsusele ja Ă”igust omandile. Viimasel ajal on arutletud ka selle ĂŒle, kas puhta veega varustatus on inimĂ”igus.

Kuigi inimĂ”igused on sisuliselt ĂŒksikisiku Ă”igused, loetakse need kehtivateks kĂ”ikidele inimgruppidele. Eraldi lepingute eesmĂ€rk on tagada laste Ă”igused ning naiste diskrimineerimise lĂ”petamine.

Kuidas defineerida inimÔigusi? Kuidas selgitada, milles need seisnevad?

Õigus on meie pĂ”hjendatud nĂ”ue. Mul on Ă”igus kaubale mu ostukorvis, kui ma olen selle eest tasunud. Kodanikel on Ă”igus valida presidenti, kui pĂ”hiseadus seda sĂ€testab, ja lapsel on Ă”igus kĂŒlastada loomaaeda, kui vanemad on lubanud teda sinna viia. KĂ”ik need on asjad, mille saamist vĂ”ivad inimesed Ă”igustatult eeldada, arvestades teise poole antud lubadusi.

InimĂ”igused on aga veidi erilised Ă”igustatud nĂ”uded. Need ei sĂ”ltu teise poole antud lubadustest vĂ”i garantiidest. Kellegi Ă”igus elule ei sĂ”ltu sellest, kas keegi teine on lubanud tal elada. Tema elu vĂ”ib sĂ”ltuda kellestki, kuid tema Ă”igus elule mitte. Tema Ă”igus elule sĂ”ltub vaid ĂŒhest asjast: sellest, et ta on inimene.

InimĂ”iguste tunnustamine tĂ€hendab, et me nĂ”ustume, et igaĂŒhel on Ă”igus selliseid nĂ”udeid esitada. Mulle on antud need Ă”igused olenemata sellest, mida sina ĂŒtled vĂ”i teed, sest ma olen inimene nagu sinagi. KĂ”ik inimesed omandavad inimĂ”igused juba sĂŒnniga. Miks aga ei peaks see nĂ”ue pĂ”hinema teatud kindlal kĂ€itumisel? Miks ei tohiks me nĂ”uda inimestelt oma Ă”iguste vĂ€ljateenimist?

InimÔiguste nÔue on pÔhiolemuselt kÔlbeline nÔue, mis toetub meie kÔlbelistele vÀÀrtustele. Mida tegelikult tÀhendab minu Ôigus elule, on see, et keegi ei tohi minult elu vÔtta, sest see oleks vale. Niimoodi sÔnastades ei vaja see nÔue rohkem mingit pÔhjendust.

PÔhivÀÀrtused

InimĂ”iguste idee keskmes peituvad kaks pĂ”hivÀÀrtust: inimvÀÀrikus ja vĂ”rdsus. InimĂ”igused aitavad meil mĂ”ista neid kaht pĂ”hivÀÀrtust, mis on vajalikud elu vÀÀrikaks elamiseks ning mille universaalsus tuleneb asjaolust, et kĂ”ik inimesed on vĂ€hemalt selles osas vĂ”rdsed. Me ei tohi ja ei vĂ”i ĂŒhte teisele eelistada.

InimĂ”igustest arusaamiseks me tegelikult ei vajagi midagi muud kui neid kahte tĂ”ekspidamist vĂ”i vÀÀrtushinnangut, millega tĂ”enĂ€oliselt nĂ”ustuks enamik inimesi. SellepĂ€rast toetavadki inimĂ”igusi kĂ”ik kultuurid maailmas; iga tsiviliseeritud riigi valitsus ja kĂ”ik suuremad religioonid. Praktiliselt kĂ”ikjal tĂ”detakse, et ĂŒhegi riigivalitsuse vĂ”im ei saa olla piiramatu ega meelevaldne; riigivĂ”im peab olema kĂ€rbitud vĂ€hemalt sellisel mÀÀral, et kĂ”igile riigi territooriumil elavatelele isikutele on tagatud teatud miinimumnĂ”uded inimvÀÀrikaks eluks.

Paljud teised vÀÀrtused saame tuletada nendest kahest pĂ”hivÀÀrtusest ning need aitavad meil tĂ€psemalt mÀÀratleda, kuidas inimesed ja ĂŒhiskonnad peaksid koos eksisteerima. Allpool on nĂ€itena loetletud mĂ”ned sellised tuletatud vÀÀrtused.

  • Vabadus: sest inimese teovabadus on oluline osa inimvÀÀrikusest. Kui kedagi sunnitakse tegema midagi vastu tema vaba tahet, siis alavÀÀristab see inimese vaimu.
  • Austus teiste inimeste vastu: sest austuse puudumine nĂ€itab meie mĂ”istmatust teise isiku individuaalsuse ja olemusliku vÀÀrikuse suhtes.
  • Diskrimineerimise keeld: sest vĂ”rdne inimvÀÀrikus tĂ€hendab, et me ei tohiks otsustada inimeste Ă”iguste ja vĂ”imaluste ĂŒle, lĂ€htudes nende omadustest.
  • Sallivus: kuna sallimatus nĂ€itab meie austuse puudumist teiste erinevuste suhtes; vĂ”rdsus ei tĂ€henda ĂŒhetaolisust.
  • Õiglus: sest vĂ”rdselt inimlikud inimesed vÀÀrivad Ă”iglast kohtlemist.
  • Vastutus: sest teiste Ă”iguste austamisega kaasneb vastutus oma tegude eest ning me peame jĂ€tkama jĂ”upingutusi, et tagada kĂ”igile Ă”iglane kohtlemine.

Kuidas inimÔigusi rakendatakse? 

Kuigi inimĂ”iguste rakendamist on viimastel aastakĂŒmnetel edusammud saatnud, vĂ”ib mitmel pool maailmas seniajani ebavĂ”rdsust ja karistamatust leida. Praegu ei ole probleemiks niivĂ”rd lepingute vĂ”i seaduste puudumine kui asjaolu, et kokkuleppeid ja seadusi ei jĂ€rgita.

InimĂ”iguste organisatsiooni Amnesty International kohaselt on piinamine, ebaĂ”iglased kohtuprotsessid ja sĂ”navabaduse piiramine endiselt kĂŒmnete riikide igapĂ€evaelu osaks. Vaesus ja ebavĂ”rdsus loovad tingimusi, kus inimĂ”iguste mittetagamine, relvakonfliktid ja pagulasprobleemid jĂ€tkuvad. Relvakonfliktide puhul on tsiviilisikute vastu suunatud vĂ€givallaaktid tavapĂ€rased ning ka varjupaika pakkuvad riigid ei suuda pagulastele piisavat kaitset tagada. Naistevastane vĂ€givald on samuti tĂ”sine probleem.

InimĂ”igused tagavad kĂ”igile inimvÀÀrse elu, sealhulgas ka arengumaades. InimĂ”igused loovad aluse ĂŒhiskonna stabiilsusele ja jĂ”ukusele

TĂ€nased inimĂ”igused pĂ”hinevad ÜRO inimĂ”iguste ĂŒlddeklaratsioonil aastast 1948. Seal on tĂ€psustatud, et kĂ”ik inimesed sĂŒnnivad vÀÀrtuste ning Ă”iguste poolest vabadena ja vĂ”rdsetena. Kedagi ei tohi diskrimineerida rassi, nahavĂ€rvuse, soo, usu vĂ”i sĂŒnnipĂ€rase pĂ€ritolu tĂ”ttu.

Lepingud tĂ€iendavad ĂŒksteist. InimĂ”igused on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sĂ”ltuvad.

InimÔigused Eestis

Eestis on inimĂ”iguste kaitse aluseks Eesti Vabariigi PĂ”hiseadus ja ĂŒheks olulisemaks valvuriks selle 2. peatĂŒkis nimetatud Ă”iguste kaitsmisel on kohtute kĂ”rval Õiguskantsler.

Rahvusvahelisel tasandil on inimÔigused kaitstud mitmete lepingute ja organisatsioonide kaudu. InimÔiguste kaitset sellel tasandil saab jagada kaheks: institutsionaalne (kaitse, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised organisatsioonid lÀbi oma asutuste) ja lepinguline (kaitse, mille osas on riigid omavahel kokku leppinud erinevate lepingute kaudu).

Eesti on laias laastus tegev kahes suuremas inimĂ”igustega tegelevas rahvusvahelises organisatsioonis – ÜRO ning Euroopa NĂ”ukogu (lisaks nĂ€iteks Euroopa Liidule ja OSCE-le, mille tegevus puudutab samuti suuremal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral inimĂ”igusi). Nii ÜRO-s kui Euroopa NĂ”ukogus on mitmeid institutsioone, mis aeg-ajalt kĂŒlastavad Eestit, et kontrollida selle inimĂ”iguste olukorda, nĂ”uavad aruandeid inimĂ”iguste olukorra kohta Eestis vĂ”i koguvad muud moodi infot Eesti kohta.

Faktid

InimÔigused pÔhinevad kolmel dokumendil:

  1. InimĂ”iguste ĂŒlddeklaratsioon, mille kuulutas vĂ€lja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 10. detsembril 1948. aastal
  2. ÜRO kodaniku-ja poliitiliste Ă”iguste pakt (1966)
  3. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste Ă”iguste pakt (1966)

TĂ€iendavad ÜRO konventsioonid ja lisaprotokollid on jĂ€rgmised:

  1. Naiste Ôiguste konventsioon (1979)
  2. Lapse Ôiguste konventsioon (1989)
  3. Puuetega inimeste Ôiguste konventsioon (2006)

Euroopa NĂ”ukogu on samuti koostanud mitmeid inimĂ”iguste konventsioone. Lisaks pĂ”hiĂ”igustele kaitsevad need muuhulgas rahvusvĂ€hemusi ja vĂ€hemuskeeli, keelavad piinamise ja ebainimliku kohtlemise jne. Enamik maailma riike on kohustatud rakendama vĂ€hemalt nelja rahvusvahelist inimĂ”iguste lepingut. NĂ€iteks ÜRO lapse Ă”iguste konventsiooni on kohustunud tĂ€itma kĂ”ik riigid, Somaalia ja Ameerika Ühendriigid vĂ€lja arvatud. Suurim vĂ€ljakutse on saada riigid nii kaugele, et nad suudaksid inimĂ”iguste tagamist ka praktikas rakendada.

Artikkel on koostatud koostatud Euroopa Komisjoni https://www.coe.int/en/web/portal/home ja www.maailmakool.ee veebilehtede pÔhjal.

Maailmakool on MTÜ Mondo maailmaharidus- ja koolituskeskuse portaal, kuhu on koondatud Eestis toodetud ja tĂ”lgitud maailmahariduse materjalid. MTÜ Mondo maailmahariduslike tegevuste eesmĂ€rk on toetada koole, Ă”petajaid, noorsootöötajaid ja noori globaalsete teemade kĂ€sitlemisel.

 

Skip to content