Internetimaastikul toimetavad veebipolitseinikud, kes puutuvad kokku erinevate olukordadega ning kelle eesmärgiks on anda abivajajale nõu. Aga et tutvuda rohkem veebipolitseinikega ja nende tööülesannetega, tegime kogemusloo Viljandimaa veebipolitseiniku Elerin Tetsmanniga: “Peab olema nähtav, huvitav, kuid samas luust ja lihast inimene ja see ei ole sugugi kerge ülesanne.”
– Palun tutvustage ennast natukene lähemalt, kes Te olete ning millega tegelete?
Olen Viljandimaa veebipolitseinik ja tegelen igapäevaselt internetis inimeste turvatunde loomisega. Olen sisulooja, suhtleja, nõuandja ja eestkõneleja.
– Kuidas avastasite enda jaoks veebipolitseiniku elukutse ning mida peab selleks tegema, et hakata seda ametit pidama?
Politseis tööl olen kokku olnud 18 aastat, millest kümmekond aastat noorsoopolitseinik. Ühel hetkel tundsin, et see amet vajab nooremat inimest ja olen oma panuse andnud. Praktiliselt kohe hakati maakondadesse otsima veebipolitseinikke, mis mind kohe kõnetas. Tööülesanded olid paljuski tuttavad, sest olin varasemalt tegelenud politseijaoskonna facebooki lehe toimetamisega, andnud intervjuusid ning kirjutanud artikleid. Veebipolitseinikult oodatakse avatud suhtlemist. Seda, et sa räägid päriselt ja siiralt, tead, kuidas sulanduda kogukonda, aruteludes kaasa rääkida ning erinevates olukordades kiiresti tegutseda.
– Missuguste raskustega peab veebipolitseinik arvestama ning milline näeb välja Teie tavaline tööpäev?
Veebipolitseinik on sisulooja. Selleks, et minu sõnumid jõuaks inimesteni, tuleb palju tööd teha. Peab olema nähtav, huvitav, kuid samas luust ja lihast inimene ja see ei ole sugugi kerge ülesanne. Esinemisjulgus ja sõnaseadmise oskus on küll õpitav, kuid see x- faktor peab olema inimeses endas olemas. Politsei puutub ju peamiselt oma töös kokku probleemidega ja väga keeruliste olukordadega. Nendest asjadest rääkimine ei saa olla pealiskaudne ja hingetu ning südamega seda tööd tehes, kipub raske koorem ka endale kanda jääma. Tuleb silmitsi seista kurjustavate kommentaaridega nii politsei kui ka minu enda aadressil ning valetaksin kui ütleksin, et see mulle hinge ei lähe. Tavaline tööpäev aga algab kahe tassi kohvi ja suhtlemisega. Vaatan üle enda sotsiaalmeedia kontod, kes on mind kuhugi tääginud või postkasti kirjutanud. Selle pealt sünnivad sageli ka postituste ideed. Kui ikka näha, et TikTokis levimas valeinfo või mingi kelmus pead tõstmas, annan sellest ka enda jälgijatele teada. Töönädala sisse jäävad mitmed koosolekud ja võrgustikukohtumised, intervjuud, esinemised. Püüan arvuti tagant saada ka päriselt inimestega kohtuma, käies koolides ning eakate klubides vestlusringe läbi viimas.
– Kuidas noor saab Teie poole pöörduda ja kui tõenäoliselt saate teda aidata?
Kõige lihtsam ja levinum viis on messenger. Nädalas saan keskmiselt 40 kirja ja noorte pöördumised moodustavad sellest vast 40%. Nõuandmisega saan ma kõigile abiks olla. Näiteks kui kellegi kontosse on häkitud või kui levikul on häiriv meediasisu. Mõnel puhul saame kiiresti jutud aetud ja mure lahendatud, teinekord tuleb kaasata erinevaid koostööpartnereid ning läheb rohkem aega, et asjad laabuksid ja õiged lahendused lauale saaks.
– Kas on olnud ka selliseid olukordi, kus ei oskagi abivajajat aidata?
Ikka on olnud, sest pöördutakse väga erinevate küsimustega. Teinekord olen pidanud sündmuskohale saatma kiirabi või politseipatrulli, sest keegi on hädaohus või abitus seisundis. Või kui inimene on kelmide ärgitusel võtnud kiirlaene ning on olukorras, kus mitte midagi positiivset elus ei leidu. Sellistel puhkudel tuleb loovalt kaasa mõelda, kus see õige abi asub ja kes saaks päriselt appi minna.
– Missuguste probleemidega tavaliselt Teie poole pöördutakse?
Peamiselt erinevate veebikelmustega. Õnneks on inimesed juba teadlikumad ja küsivad enne, millega tegemist kui hakkavad kahtlaseid linke avama, oma andmeid sinna sisestama või pangast ülekandeid tegema. Kelmustele kohe kannul on kiusamised nii laste, noorte kui ka täiskasvanute vahel. On juhtumeid, kus saab kiiresti lahenduse ja on lugusid, kus täiskasvanud on juba aastaid konfliktis ning ei ole valmis mitte mingisugusteks kompromissideks. Lisaks tuleb mulle kirju vägivalla kasutamisest ja seda nii kodudes kui väljaspool, erinevaid liiklusteateid, TikTokis ja Snapschatis liikuvast ebasobivast sisust ja kontodesse häkkimistest.
– Kuidas selline elukutse mõjutab Teie nii vaimset kui ka füüsilist tervist?
Alustaks füüsilisest – töö on ekraanide taga ja sageli kauem kui 8h päevas, mis tähendab, et kuskilt tuleb leida aeg enda liigutamiseks, silmade ja vaimu puhkamiseks. Üks tore väljund selleks on füüsiline töö. Mul on maakodus loomapidamine ja mitte miski ei lae minu akusid rohkem kui kanade, lammaste ja veistega toimetamine. Kevadel olen kärme peenraid kõplama, suvel palavaga niidul heinategu ja sügisel kartulimaa pikad vaod. Kõik see aitab pea selgena hoida ja end tööasjadest välja lülitada. Raskeid päevi jagub ja need on üks osa politseitööst, kuid mul on super toredad kolleegid, kellelt tuge leida ja sellistel puhkudel aitab mind ka karp värskeid maasikad.
– Kuidas suhtute näiteks AI- sse, kui palju halba tehisintellekt tegelikult internetimaastikul teha võib või vastupidi, kui palju häid külgi sellel on?
Praegu on sellega täitsa tore mängida, sest see loob niipalju uusi võimalusi. Minu enda hirm on vast selles, et kui me ise üldse enam oma peaga mõtlema ei pea, jääme me tulevikus väga hätta.
– Natukene digiturvalisusest ka. Mida isiklikult soovitaksite noortele, kuidas turvaliselt internetis käituda ning mille suhtes üha enam ettevaatlikum olla?
Mõelda kaks sammu ette ja usaldada oma sisetunnet. Kõik, mida veebis teeme, jätab jälje. On selleks siis mõni rutakalt saadetud emotsioon või foto. Seda päriselt tagasi võtta enam mitte kunagi ei saa. Kui midagi tundub teisel pool ekraani valesti, siis ilmselt tunned õiget asja. Küsi, kui sa ei tea ja kahtle kui sa pole kindel.
Artikli autor noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Kertu Kändla.
