Tere! Mina olen 20-aastane saare tirts Roos Marie Karmel Pšenitšnaja ning käisin vahetusaastal YFUga Ecuadoris 2021/22. Esmakordselt tegin YFUga tutvust ligi 5 aastat enne enda vahetusaastat, mil minu vanem õde aasta Mehhikos veetis. Tuhina avalduse saatmiseks ja lepingu sõlmimiseks sain läbi oma esimese vahetusprogrammi kogemuse, kui õppisin kuu aega venekeelses koolis. Ecuador osutus valikuks puhtjuhuslikult. Ma olin just vandunud endale, et jumala eest ei ole nagu vanem õde ja ei lähe ladinasse, kuid sinna ma siiski sattusin eesmärgiga saada Eestist võimalikult kaugele ning ka enam-vähem väikesesse riiki.
Mina läksin Ecuadori nii nagu üks tüüpiline vahetusõpilane seda mitte mingil juhul ei teeks ja ka ei tohiks teha – teadmatuses. Ma teadsin, kus see asub, mis keel ja rahaühik kasutusel on ning kuhu linna, kelle juurde elama asun. Kuidagi rakendasin sellise põhimõtte, et mida vähem ma tean, seda vähem on ootusi. Mida vähem on ootusi, seda vähem ma pettun ja seda rohkem olen ma kõigest nähtust vaimustuses. Lühidalt kokku võttes see töötas. Juba maandudes tervitasid mind linnatulede sära ja hingematvalt kaunid mäed veel kaunima taimestikuga.
Vahetusaasta vältel elasin kahes peres. Esimesed kolm kuud elasin ma peres, kellele kuulus piirkonna suurim traditsiooniliste toitude restoranikett. Nad olid tohutult armsad, kuid nagu igas pereski, olid ka neil mured, mis vajasid lahendamist ja umbkeelne vahetusõpilane seda koormat ei vähenda, vaid suurendab. Sedasi sattusin ma novembri kuuks perre, kus isa kasvatab sukulente, teeb graffiteid, ema töötab tuletõrjujatega ja on olnud reaalne modell, vanavanemad on tohutult musikaalsed ning kaks väikevenda niisama vahvad. Lisaks sellele juhtus minu vahetusema venna (ehk minu vahetusonu) vahetustütreks sama lennu vahetusõpilane Norrast.
Foto: erakogu
Kuna vahetusõpilaseks olemine tähendab siiski seda, et aasta põhirõhk lasub õppimisel, siis teeme tutvust ka minu kooliga. Mina õppisin katoliiklikus privaatkoolis “Hermano Miguel” La Salle-Atuntaqui, kus tunnid algasid meil hommikuti 7.30, mil suleti rauduksed, ning koju saime kella ühe paiku. Õppetöö oli lihtne, kuna nende haridustase tundus olevat mõned aastad meite omast maas. Aasta jooksul tegelesin laulmisega, mängisin viiulit kohalikus põlisrahva orkestris ning tegin tutvust uue spordialaga Aerial Hammock dance. Lisaks õppetööle tegutsesin ka paralleelselt vabatahtlikuna inglise keele õpetajana kõige pisematele, mis aitas hispaania keelt veelgi lihtsamalt omandada.
Mulle jäävad keeled üpris kergelt külge, kui olen antud keelekeskkonnas. Ma südamest vihkan keelte õppimist, sõnade tuupimist. Sellepärast olen ka väga uhke, et omandasin keele uues peres pea kahe nädalaga. Õppides oma vahetusvanemaid tundma, oli vaja meil leida ühine keel. Seda me ei leidnud. Küll aga mõistis isa inglise keelt ning iga õhtu peale õhtusööki istusime me maha, et maast ja ilmast jutustada ja seda nii, et mina temale inglise keeles ja tema mulle hispaania keeles vastu. Perfektne ja efektiivne viis kiireks keele omandamiseks. Hoolimata keelebarjäärist oli klapp teise perega juba esimesest hetkest nii hea, et esimese õhtu lõpuks ei olnud vanemad mitte Maritza ja Bolivar, vaid mami y papi.
Loomulikult olid aasta tipp-hetkedeks reisid. Meil oli kolm YFU poolset reisi: Amazonas, Andid ja Galapagose saared. Olen leidnud oma safe place esimese reisi mälestustes. Nimelt ehitasime ise endale parved, millega pidime mööda Napo jõge majutuspaika naasma. Poolel teel ilmutasid end tormipilved. Ees on taevas tume, aeg-ajalt näeb välgusähvatust ning silmanurgast piilub vikerkaar. Selja tagant säravad siiski üksikud päikesekiired läbi paksu halli paduka. Soojas vees supeldes, nautides külma paduvihma kontrasti kadusid justkui kõikide mured.
Foto: erakogu
Teine reis oli Andidesse. Sain isegi oma sünnipäeva teiste vahetusõpilaste seltsis veeta. Arvaks, et oh Ecuador, seal on ju ainult palav päike 24/7, aga unistada pole keelatud. Mägedes keset märtsi sajab tohutult ning meenutab olemuselt isegi Eesti sügist. Vaatamata sellele sai veedetud järjekordne nädal keset mägesid, kaunist loodust ja südamlikke inimesi. Tegime lähemalt tutvust minu kodupiirkonna looduse, muusika, toidu ja traditsioonidega.
Kolmas ja ühtlasi viimane reis oli meil Galapagosel. Täpsemalt kolmel saarel: Isabela, Santa Cruz ja San Cristobal. Jah, tõepoolest on tegemist samade saartega, kust pärineb evolutsiooniteooria. Reaalselt kõige kaunim koht, kus eales käinud olen. Kahjuks ka üks kalleimaid. Seal käisime pidevalt snorgeldamas, mängisime peitust merilõvide ja haidega. Meil kästi hoida alati 2m elusloodusega vahet, mis oli pea võimatu, kuna ka tänaval pinkide peal ja all, sildadel ja paatides magasid üliarmsad (aga kurjad) merilõvid. Sama kästi meil ka vees teha, üks kilpkonn (need hiiglaslikud) seda memo aga ei saanud ning reaalselt high-five’s mind. Ma poleks ka uskunud, et saan pingviinidega koos pilti teha just sellises kliimas.
Ilmselgelt on sellise kogemuse tulem rohkelt sõpru, uued teadmised, mälestused ja ka uus pere, kuid enim hindan ma seda sidet, mis sai loodud iseendaga. Paljud valivad oma tee vahetusaastale, et leida enese kutsumus, sama tegin ka mina ning isegi, kui praegu ma siiani olen veidi oma raja leidmisel eksinud, siis siiski on minu tarkuste pagas mitmekordistunud. Siiani on vaieldamatult lemmik tagajärg vahetusaastale inimeste šokeerimine oma keeleoskusega, kuna eriti gringana on see käkitegu. Olen leidnud koha sel maamunal just Ecuadoris, kus olen alati avasüli oodatud ning kus hoitakse mind kui oma.
Ma ei hakka ütlema, et see kogemus on ainult lust ja lillepidu, hoopis vastupidi. See nõuab aega, ressurse ja rohkelt energiat, tahtmist, aga kui Sinul või Sinu lähedasel on kasvõi mõtteraasukegi vahetusaastale minemisest, siis kasvõi nutku ja mingu, kuna minu seniste eluaastate vältel on tegemist olnud kõige kaunima ja harivama aastaga!
