Trinity Jõgisalu: Kuidas tõsta oma teadlikkust vaimse tervise teemadel?

Vaimne tervise teema on midagi, millega olen viimasel ajal palju tegelenud. Osalesin gümnaasiumi eelmisel õppeaastal valikkursusel “Efektiivne suhtlemine” ning enne seda oli meil ka perekonnaõpetuse kursus. Nendel kursustel rääkisime vaimsest tervisest ja heaolust, inimeste suhetest ja psühholoogiast ning üldiselt kuidas õppida tundma iseennast ja paremini mõista ka teisi. Varasemalt ei olnud mul selliste teemade kohta väga kuskilt õppida ning olles väga keerulises eluetapis ehk teismelise-eas, oleks mul neid teadmisi just väga vaja olnud. 

Minul algasid teisme-eale omased raskused, kui olin 12-13 ning pea 17. eluaastani olin oma muredega enamasti omaette. Ma kogesin igasuguseid tundeid ja mõtteid, maailmavaadete nihkumist ja hoiakute muutumist. Osad hetked sellest ajast on kohati päris udused ning muud abi peale vanemate jutu mul ei olnud – aga ega teatud eas ei taha ju noor oma vanemaid kuulata, seega jäingi pikka aega oma mõtetega üksi. 

Keskkoolis hakkasin esimest korda tõsiselt kuulma vaimsest tervisest ning esimest korda elus ma ka kuulasin selle kohta. Varem ma tahtsingi üksi olla, aga mida vanemaks sain, seda rohkem väsinud olin ma iseendaga võitlemisest ning tahtsin sellest välja tulla. Ma olen alati olnud väga tugevalt oma tunnetes sees ning vahel on nendega liiga raske tegeleda. Mõnikord on palju lihtsam need üldse välja lülitada ning pea üleliigsetest mõtetest tühjaks teha, seega kõigun ma vastavalt tujule tihti ühest äärmusest teise: kas olen ülimalt empaatiline ja/või emotsioonid möllavad tormiliselt või olen külm ja tuim ning pea töötab ilma emotsioonideta. Nüüd olen proovinud leida rohkem tasakaalu oma mõtete ja tunnete vahel, aga tundub, et tihti kaldun rohkem ratsionaalsuse kui emotsionaalsuse poole.

Oma tunnete kohta õppimine oli kohati päris kurnav, sest see tähendas, et pidin nendes sees olema ja neid täielikult tunnetama. On küll igati vajalik osata oma emotsioone kontrollida ning nendega ümber käia, aga enda puhul olen märganud, et mul on kergem, kui ma ei veeda liiga palju aega oma enda peas. Mida vähem ma emotsiooni kasutan, seda selgemalt suudan mõelda ning on lausa kergem hingata, kui ma ei ole ise tekitanud endale muresid ja kahtlusi ning ei mõtle igat kui väiksemat asja üle.

Gümnaasiumis käsitletud teemade alla kuuluvad Maslow vajaduste püramiid ning erinevad tegurid, mis mõjutavad vaimset tervist: bioloogilised tegurid (füüsiline tervis, kaasasündinud terviseprobleemid, geneetika), psühholoogilised tegurid (enesehinnang, emotsioonide regulatsioon, stiimulite tõlgendus), sotsiaalsed tegurid (pere, kaaslased). Ka nendest teguritest omakorda kujunevad erinevad mõjutegurid, näiteks temperament, IQ, peresuhted ning –traumad ja teatud ravimid võivad pikalt mõju avaldada. Kuigi ma ei ole nendest tegurites enda jaoks kõiki läbi mõtestanud, siis mõistan, kuidas üks või teine asi meid mõjutab. Olen nüüd leidnud rohkem tasakaalu iseendas ning oskan juba paremini enda mõtteid ja tundeid kontrollida. Kõige olulisemad oskused minu jaoks õpitust on:

– teada, millal olla emotsionaalne ja millal ratsionaalne; 

– kuidas ärrituda vähem (sest olen väga kergesti ärrituv tühiste asjade peale) ning osata ennast vajadusel rahustada; 

– mitte veeta liiga palju aega enda mõtetes (mõned kõige keerulisemad hetked minu elus, nagu ma nüüd hiljem mõistan, olid minu enda tekitatud, sest mõtlesin palju üle ja olin nendega üksi). Närvipingete ja ärritumisega toime tulemisega on mul ilmselt veel pikk maa minna, aga olen sellest vähemalt teadlik ning püüan närvilistel hetkedel ennast peatada ja end vaimselt sellest momendist korraks välja tuua, et pinge langeks. 

Nüüd on aga uueks ja kõige raskemaks küsimuseks see, kui palju enda emotsioone tagasi hoida, et anda teed kainele mõistusele ning kust maalt muutuksin liialt külmaks teiste suhtes. Jube lihtne oleks elada tunneteta – ilma, et miski või keegi mind ärritaks, kurvastaks või petaks, aga samas ei tahaks ka endale lähedasi inimesi nii-öelda „välja lukustada“ ning eemale tõrjuda. Eks seda kõike ei saagi päevapealt terveks eluks paika panna, sest me muutume ja kogeme. Teadlikkus teemast on mulle õpetanud, et peab jooksvalt end jälgima, ennast vastavalt olukorrale ja kogemustele jälle muutma. Kõige olulisem mõte, milleni jõudnud olen, on see, et iseendaga peab läbi saama ning teistele sooja andmiseks ei tohi ennast põlema panna.

Igal inimesel on omad mured ning nendele lähenemised, aga ükskõik kui raske olukord võib tunduda, leidub alati mingisugust abi. Ka minu elus on olnud väga tumedaid hetki, aga ma olen tänulik, et suutsin nendest välja tulla. Olles kogenud lähedase inimese kaotust, hakkasin rohkem mõtlema inimeste peale, kes mind ümbritsevad ja vajavad ning otsustasin esialgu, et pean vähemalt nende jaoks edasi liikuma ning sellest alustuseks piisas. Edasi hakkasid justkui iseenesest,  minu enda otsuste teel tekkima eesmärke, mida soovisin lõpule viia ning nii möödusid nädalad ja kuud kergemini. Tänases hetkes tunnen, et olen oma südames rahulikum ning talun ka stressi paremini. Elu ei saagi olla täiuslik ning kõigil on tõusud ja mõõnad, aga elu on ikkagi meie enda elada ja see, kuidas sa mõõnadesse suhtud, on sinu enda teha. See teadmine ja teadlikkus vajab aga veidi abi ja infot, sest iseenesest teadmised ja oskused ei tule.

Otsi inimesi, kes sind toetada oskavad, olgu selleks vanemad, sugulased, sõbrad, õpetajad, noorsootöötajad, õppejõud, töökaaslased, naaber, aga võib ka pöörduda kohe vaimse tervise spetsialistide poole. Kui kohe teise inimese juurde minna ei julge, siis alusta näiteks peaasi.ee leheküljest, kus saad uurida, mis on vaimne tervis ja millist toetust vajaksid just sina. Praktilise infootsimise osas tulevad appi noorteinfo töötoad.  On inimesed, kes hoolivad ning tahavad aidata. Ole julge ning hoolitse iseenda eest, võttes vajadusel vastu abi teistelt.