Mari Meriste töötab Viljandi haiglas väga mitmesugustel ametipostidel. Mari rääkis oma õpingutest ja tulevikuplaanidest, aga kergitas ka ühtlasi saladuseloori oma tööülesannetelt, millega seoses satub ta muuhulgas aeg-ajalt tööle surnukuuri.
— Palun tutvusta ennast lühidalt.
Mina olen Mari Meriste, olen 25-aastane ja elan Lõuna-Eestis. Pärit olen Tallinnast, kuid õpingute tõttu kolisin Viljandisse aastal 2018. Õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia tekstiili erialal, mille lõpetasin aastal 2024. Nüüdseks elan küll Tartus, kuid käin siiski Viljandis tööl.
— Töötad funktsionaaldiagnostikas ja oled assistent radioloogias, ent töötad ka osalise koormusega surnukuuris. Kuidas näevad välja Sinu tööpäevad ja millised on tööülesanded?
Tööpäev sõltub sellest, millises osakonnas parajasti olen.
Funktsionaaldiagnostikas kuulub minu tööülesannete alla eelkõige endoskoopiliste uuringute ajal assisteerimine. Hommikul valmistan uuringuruumi tööpäevaks ette ning enne protseduuri alustamist selgitan patsiendile, milline on uuringuks vajalik asend ning vajadusel abistan patsienti õige asendi saamisel. Uuringute vahelisel ajal puhastan ja desinfitseerin ruumi ja tööks vajalikud vahendid. Mõnikord tuleb ette olukordi, kus endoskoopilisi uuringuid ei ole. Siis olen assisteerinud õde EKG uuringute ja holter-monitooringute teostamisel. Holter-uuring tähendab, et 24 või 72 tunni vältel jälgitakse patsiendi südametööd või mõõdetakse vererõhku. Lisaks olen assisteerinud arsti koormustestide teostamisel.
Radioloogiaosakonnas teen tööd registratuuris. Seal on meil kaks tööposti: üks on üldine registratuur radioloogilisteks uuringuteks ning teine on registratuur mammograafiauuringutele. Seal on kõige suuremaks töö osaks suhtlus patsientidega. Peab olema kindel, et kirja saavad korrektsed andmed, ning veenduma, et patsient teab, mis ajal tal uuring on. Hetkel õpin ka ultraheli assistendi ülesandeid.
Prosektuuris on tööülesanneteks surmatõendite väljastamine, suhtlus lähedaste ning arstidega. Surnutega tegeleme vastavalt lähedaste või lahkunu enda soovidele. Praegusel ajal on suur osa lähedastest valinud tuhastamise, kuid tuleb ka ette kirstumatuseid. Mõnikord soovivad lähedased võtta matusteks vajalikud teenused tavandibüroodest, kuid mõnikord valivad nad ka meie teenused. Sellisel juhul on ülesanneteks surnu korrastamine (pesemine, habemeajamine, küünte lõikamine, suu ja silmade sulgemine jne) ning riietamine. Mõnel juhul ka lahkunu kirstu asetamine. Lisaks kuulub ka ülesannete alla ruumide korrashoid, puhastamine ja desinfitseerimine. Vajadusel assisteerin arsti patoanatoomiliste lahangute ettevalmistamisel ja teostamisel.
— Oled õppinud hoopiski Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogiat. Kuidas Sa sattusid oma praegusele erialale töötama?
Viljandi Haiglasse sattusin tööle COVID-19 pandeemia ajal, kui oli vaja abikäsi COVID-19 proovide võtmiseks. Proovivõtupunkt asus lähestikku haigla prosektuuriga. Puhketoas hakkasin rääkima prosektuuri töötajaga ning andsin talle teada, et oleksin sellest valdkonnast väga huvitatud. Kuna sellisel alal on keeruline asendajaid ja lisatöötajaid saada, oli ta nõus mind kohe välja õpetama.
Suurema COVID-19 testimise lõppedes pakuti mulle töökohta funktsionaaldiagnostika osakonnas endoskoopia kabinetist. Sealt areneski välja minu praegune töökorraldus.
— Kelleks Sa tahtsid lapsena saada? Kas meditsiinivaldkond on Sind alati mingil määral huvitanud?
Pisikese põnnina tundus mulle ikka poemüüja amet kõige huvitavam. Hiljuti leidsin just oma 1. klassi kirjatüki, kus olingi kirjutanud, et tulevikus tahan saada poemüüiaks (olin tol ajal väga kindel, et seda sõna “müüja” kirjutatakse i-tähega). Kuna meil oli kodus ka koer, soovisin mingil perioodil ka väga loomadega töötada.
Kerge huvi meditsiini vastu siiski oli. Õega mängisime arsti väga tihti. Kui meist kumbki sattus perearsti juurde, võtsime kaasa erinevaid flaiereid, mida kohapeal leidus, ja need olid meie põhilised mänguvahendid.
Põhikoolis ja gümnaasiumis käisin tantsimas rahvakunstiseltsis Leigarid, sealt avastasin enda jaoks käsitöö, täpsemalt rahvusliku käsitöö. Seltsis oli see üsna tavaline, et inimesed valmistasid ise erinevaid rahvarõivadetaile või lausa täiskomplekte. Minu vanaema on pärit Hiiumaalt ning ka enda 11. klassi uurimistöö raames valmistasin endale komplekti Pühalepa kihelkonna rahvariideid. Seepärast otsustasin minna ka õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärandtehnoloogia tekstiili erialale, tol ajal oli eriala nimetus veel rahvuslik tekstiil. Kolmandal õpinguaastal leidsin aga, et tegemist on teemaga, milles ma karjääri teha ei soovi. Peale haiglasse tööle asumist paelus mind hoopis meditsiinimaailm ning olen hakanud end sellel teemal ka täiendama erinevate koolituste näol.
— Kas harjumine tööga surnukuuris võttis kaua aega? Kas Sa ei kartnud alguses?
Esimene kokkupuude surnuga oligi patoanatoomiline lahang. See oli algul hirmutav, sest lisaks surnud inimese nägemisele nägin esimest korda ka inimese sisemust. Kõige rohkem pelgasin seda, kuidas ma nende lõhnadega toime tulen. Kolleeg oli väga vastutulelik, esimest korda ta mind tööle kohe ei pannud, vaid seletas ja tutvustas olukorda. Olin väga närviline ning närvide rahustuseks küsisin talt väga palju küsimusi. Kõhu soovitas ta ka enne lahangut kindlasti täis süüa, et ma ehmatusest kokku ei kukuks.
Edasised kokkupuuted surnutega olid natukene leebemad. Vastavalt lähedaste soovidele tuleb vahepeal surnuid matusteks ette valmistada. Kolleeg õpetas nippe, kuidas kõige paremini surnutega toimetada, et tulemus oleks kena. Ka surnu riietamisel on omad nipid, kuna teda ei saa liigutada nagu elavat inimest. Surnu korrastamisel lähtume lähedaste ja lahkunu soovidest.
Otseselt ma tööd surnutega ei ole kunagi kartnud. Karta tuleb elavaid, surnud on rahumeelsed.
— Miks Sulle töö haiglas meeldib? Millised osad Sinu tööst on raskemad?
Olen inimene, kellele meeldib väga rutiin ja loogika. Seda naudingi oma töö juures kõige rohkem, et näiteks uuringuteks ettevalmistamine käib alati ühte konkreetset moodi. Tööde järjekord on alati sama ning nüüdseks tean juba ette, kuidas mingi arst toimetab ning mida tal teatud hetkel tarvis on. Ka registratuuritöö on väga konkreetne: kindlad küsimused kindlas järjekorras.
Otseselt raskeid osasid töös ei ole, pigem on asi uute asjade õppimises ja detailide rohkuses. Aga paljude asjadega saab sina peale, kui rohkem asju läbi teha ja harjutada. Kolleegid on ka alati vastutulelikud ning on valmis vajadusel nõu ja jõuga aitama.
— Kuidas see amet Sind mõjutab? Kas Sa suhtud nüüd kuidagi teistmoodi surma kui varem? Kas pidevalt surmaga kokkupuutumine ei muuda Sinu meeleolu halvemaks?
Meie peres surmast niisama ei räägitud. Esimene lähedasem kokkupuude surmaga oli vanavanaema matustel, kus ma isegi kirstu äärde ei julgenud minna teda vaatama. Enda puhul leian, et tihe kokkupuude surmaga on pigem mu närvikava tugevdanud. Varasemalt oli tegemist võõra teemaga, millega soovisin tegeleda alles siis, kui selleks vajadus tekib. Selleks hetkeks aga on kogu olukord niigi emotsionaalselt raske ning kõik kaasnevad toimingud tunduvad veelgi keerulisemad. Kogu teema ei ole enam võõras ja hirmutav, pigem paneb mind nautima elu.
— 2022. aastal ilmunud Maalehe artiklis mainisid, et soovid kunagi avada oma matusebüroo. Millised on Sinu tulevikuplaanid praegu?
Kahe aasta jooksul olen täheldanud, et uue inimesena on Eestis keeruline tavandimaastikule sisse astuda. Paljud bürood on juba pikalt tegutsenud ning üldsusele tuntumad. Edaspidi soovin ennast edasi täiendada just meditsiinivaldkonnas. Kõige rohkem paelub mind õendus ning täpsemalt palliatiiv- ja elulõpuravi õendus. Olen hakanud samme sinnapoole ka seadma, aga eks aeg näitab, mis tegelikult saab.
Intervjueeris noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Lisette Tarto.
