Seekord oleme teinud loo Risto Vaidlaga, kes on Eesti Noorsooteatris näitleja. Artiklis räägime näitleja ametist ning teatrist üldiselt.
Kuidas jõudsite selle ametini?
Teadmine, et ma soovin saada näitlejaks, jõudis minuni kaheksanda klassi lõpus. Ühel õhtul sõbraga jalutades ja tuleviku plaanide üle arutledes käis minust läbi mingi klõks ja mul oli kõik selge – minust saab näitleja. Seda on raske seletada, aga see tundmus, mis minus tekkis, oli nii tugev ja õige, et ma ei osanudki muud teed näha. Sellest hetkest teadsin mis suunas soovin edasi liikuda. Enne seda polnud näitlejaks saamist kordagi kaalunud.
Mis teid näitleja töö puhul inspireerib?
Inspireerivad väga erinevad asjad. Näitleja töö hõlmab endas väga paljut, see ei ole ainult laval mängimine. Kõige aluseks on vist ikkagi materjal ja inimesed. Sellest lähtuvalt tekivad juba erinevad inspiratsiooniallikad. Ikkagi pidev enese ja maailma analüüs ning mõtestamine. Otsimine. Looming. Mäng.
Milline on sinu kõige südamelähedasem roll?
Ei taha ühte eraldi esile tuua. Kõik rollid peavad olema südamelähedased, muidu pole mõttet lavale minna. Igas rollis, nagu ka inimeses, on peidus rikas sisemaailm. Kõik lähtub südamest ja armastusest. Laval olles õnnestub üks roll paremini kui teine, aga igaüks neist on huvitav ja südamelähedane. See peaks olema aluseks ükskõik millise rolli puhul.
Mis on olnud koroona ajal töö mõttes kõige raskem?
Ma ei saa öelda, et see periood oleks olnud tohutult raske. Eriti kui mõtlen teiste valdkondade ja inimeste peale siis minu probleemid on tühised ja mõjuksid rohkem vingumisena. Aga kindlasti see, et ei ole saanud mängida. Inimesi silmast silma näha ja koos luua, arendada. Kõige raskem on passimine, kui ei saa millegi kallal nokitseda, aga õnneks olen saanud ka seda teha, seega on kõik hästi.
Milline on meeldejäävaim seik teie töös?
Meenub üks hetk VAT teatri lavastusest “Don Quijote”. Etendus Hobuveskis käis ja ma läksin hetkeks aksi vahele, et õige pea taas lavale minna ja järsku tundsin kriipivat kuivust kurgus ja sain aru, et mul ei ole häält, aga pean sekundite pärast lavale tagasi minema. Hääl lihtsalt kadus. Mul ei olnud ühtegi sümptomit, mis oleks võinud märku anda, et selline asi võiks juhtuda. See oli esimene aasta pärast kooli lõppu, puudusid kogemused selliseks olukorraks. Aga sel hetkel kui lavale astusin, suutsin mingit piuksu juba teha ja sealt edasi suutsin õige pea hääle tagasi saada. Tagantjärele sellele olukorrale mõeldes isegi igatsen natuke, et mõnes lavasituatsioonis selline asi juhtuks. Annaks ägedaid mänguvõimalusi. Sellised tohutu kontsentratsiooniga siin ja praegu hetked panevad mõtlema ajale laiemalt ning jäävad pikaks ajaks meelde.
Millised on väljakutsed töös?
Väljakutse on kindlasti püstolrolli teha ehk siis väga lühikese ajaga, tavaliselt päevaga, omandada kellegi teise poolt loodud ja mängitud roll. Üldiselt ongi väljakutsed seotud rohkem ootamatustega. Näiteks läheb endal või partneril laval olles tekst meelest ära ja kuidas siis tagasi reele saada või keegi komistab või juhtub muud plaanivälist, siis on see alati väljakutse. Hääl läheb ära ja pead sekundite pärast lavale minema või oled parasjagu laval. Siis on väljakutsed, mis on seotud professionaalsusega, kuidas olla õiges sätestuses enne lavale minekut, kui sind eraelus vaevab tugevalt hoopis mingi muu asi. Väljakutseid on palju.
Miks just Eesti Noorsooteater?
See teater, need inimesed, loominguline suund, kõik kokku on minu jaoks inspireeriv. Ma olen tugevalt seotud selle teatriga juba gümnaasiumi ajast, kui käisin tollases Nuku noortestuudios. Juba siis tajusin selle teatri hoolivust ja hingestatust, tugevat töövaimsust. Eks sealt ka see põhjus.
Kui noor tahab õppida seda ametit, siis kuidas ta seda teha saaks? Milline peab isikuomadustelt olema?
Kõige esimene mõte oleks ikkagi teha selgeks, kas koolis toimub teatri- või huviring. Sealt kaudu uurida edasisi võimalusi. Toimuvad ju kooliteatrite festivalid, luulefestivalid, konkursid. Kõik see arendab ja suunab järjest õigematele radadele. Gümnaasiumis on juba teatrikallakuga klassid. Ise käisin 32. Keskkoolis teatriklassis ja lisaks Nuku noortestuudios. Kindlasti uurida palju teatrialaseid raamatuid, saamaks aru selle töö olemusest. Üleüldse tuleks palju lugeda. Kindlad isikuomadused ei mängi suurt rolli, pigem ausus iseenda vastu ning armastus teatri vastu. Kui on olemas tahe, on olemas ka võimalus. Julgus olla sina ise.
Milline on meeldejäävaim seik teie elus?
Neid hetki on palju, aga millegipärast kirgastus pähe hetk 2019 aasta suvest. Käis Avignoni teatrifestival ja me otsustasime viiekesi rentida auto ja teha päevase reisi Marseille’sse ja lähedal asuvatele kalankidele. Esimese asjana Marseille’is külastasime kuulsat linna sümbolit Notre Dame de la Garde basiilikat. Kuna see asus mäe otsas ja seal oli turvaline autot hoida, siis tunduski mõistlik jätta auto kiriku juurde parklasse ja minna jala alla linna vaatama. Me ei olnud väga pikalt ära, kuid tagasi auto juurde naastes, et alustada tagasisõitu Avignoni, olid väravad lukus ja auto ilusasti üleval parklas. Õnneks meie ise mahtusime aiateivaste vahelt parklasse sisse. Helistasime parkla infostendi kontakttelefonile, kuid meile öeldi, et nad ei saa meid aidata. Saime aru, et oleme kuni hommikuni seal lõksus. Kuna sealt avaneb imeilus vaade linnale, siis hakkas sinna üks hetk kogunema ka eri vanuses kohalikke. Üks hetk ajasin auto igaksjuhuks kõige vaiksemasse nurka, et seal üritada uinuda ning kuna tegu oli rendiautoga, siis tahtsin ka vältida võimalust, et see võiks kellelegi ette jääda. Viskasime auto kõrvale murule pikali ja üritasime uinuda. Eemal paistsid väga tumedad pilved mis liikusid meie suunas. Otsustasime kolida autosse. Järsku ärkasime väga tugeva tuule ja paduvihma peale, ma ei ole kordagi oma elus kogenud nii võimast äikese kärgatust ja müristamist, kui sel hetkel seal mäe otsas Notre Dame de la Garde parklas autos. Järsku hakkas särav linnavalgus järkjärgult kustuma kuni hetkeni, mil pool linna oli kottpime. Oli ärevkaunis hetk. Mingi hetk suutsime viiekesi puntras koos autos, kes kuidas uinuda. Suurem torm oli möödas. Kuid siis järsku hommikupoole kuulen väravat avanemas. Hämaras koiduvalguses kihutavad kaks musta autot meie poole. See kõik toimus hetkega, hüppasin autost välja ja üsna paaniliselt üritasin selgitada olukorda kahele autotäiele ülikondades meestele, kes samuti olid ärevil. Lõpuks suutsin neile selgeks teha, et oleme turistid ja lihtsalt siin parklas lõksus. Lõpuni jäigi selgusetuks, kes nad tegelikult olid ja kelleks nad meid pidasid. Igaljuhul päästsid nad meid kella viie paiku hommikul sealt ära ja me saime rahulikult väravast välja ning tagasi Avignoni sõita. Mul ei ole olnud nii sündmusterohket ning niivõrd kummalise arenguga päeva. Tohutult rikkalik kogemustekompott.
Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga
