Oleme teinud loo Gerli Mägiga, kes on Eesti Noorsooteatris kunstnik ja muuseumi kuraator.
Millega tegeleb teatris kunstnik ja muuseumi kuraator?
Teatrikunstniku ülesanne on jutustada lugu lavapiltide kaudu. Teatrikunstnik loob lavale tervikliku maailma, mis koosneb dekoratsioonidest, rekvisiitidest, kostüümidest, grimmist, valgusest ja vahel ka videost. Kõik need elemendid loovad loo jutustamiseks vajaliku atmosfääri.
Kuraatori ülesanded on mõningal määral sarnased teatrikunstniku tööga. Kuraator jutustab samuti lugu, kuid lisaks visuaalsele materjalile (esemed, videod, fotod, ruumikujundus) on kuraatori töövahenditeks veel ka tekst ning heli. Täpsemalt öeldes on kuraatori ülesanne tegeleda näituste koostamise ja planeerimisega, et need publikuni tuua. Lisaks kuuluvad minu ülesannete hulka haridusprogrammide väljatöötamine ja nende läbiviimine.
Kuidas jõudsite selle ametini?
Teatrikunstniku ameti avastasin ma enda jaoks 8. klassis, kui käisin Eesti Draamateatris vaatamas lavastust „Voldemar“ (lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes). Mulle pakkus huvi kuidas lava oli loo jutustamiseks ära kasutatud. Kogu tegevus tiirles justkui samade dekoratsioonide ja rekvisiite ümber, kuid ometi sai neist pidevalt midagi uut. Nii hakkasin uurima, kes teatris selliseid asju välja mõtleb, kus teatrikunstnikuks õppida saab ning millised on teatrikunstniku ülesanded. Ühtlasi hakkasin lavastustes teatrikunstnike tööd pingsalt jälgima.
Kuraatori tööni jõudsin, kui asusin juhuste kokkulangemisel tööle Nukuteatrimuuseumisse. Tekkis vajadus näituste koostamiseks. Tegin esmalt seda tööd teatrikunstniku ameti kogemuste põhjal, kuid õige pea hakkas mind huvitama kuidas muuseumite maailmas töö tegelikult käib. Nii läksingi lisaks magistrantuuri museoloogia erialale õppima.
Milline on meeldejäävaim seik teie töös?
Nii teatri kui ka muuseumi töös on loendamatult meeldejäävaid seikasid, kuid ma tooksin siin välja just sellise ime, mis mõlema ameti puhul kaasas käib. Mulle meeldivad tohutult igasugused protsessid ja arengud – näha, kuidas miski jõuab tervikuni. Teatris on igal osakonnal oma valdkond, mille eest hoolt tuleb kanda. Kui aga ühel hetkel on prooviprotsess jõudnud sinnani, et kõikide nende osakondade tööd saavad laval kokku, siis ongi juhtunud ime. See on hästi suur tunne, kui esimest korda näitleja astub grimmi ja kostüümiga lavale ning paigas on ka dekoratsioonid ning lavavalgus.
Sarnane ime sünnib ka kuraatori töös. Algselt kogutud materjalid ja ideed jõuavad ühel hetkel tervikuna kokku näitusel. Kokkuvõttes jõuab mõlema ime puhul peas olnud mõte füüsiliselt ühte ruumi. See hetk jääb iga lavastuse ja näituse puhul alati meelde.
Millised on väljakutsed töös?
Kogu see töö ongi üks suur väljakutse, mille tulemus sõltub tihtipeale suhtlemisoskustest ja kommunikatsioonist. Mõlemad ametid puutuvad kokku väga erinevate osakondadega ning iga osakond tahab anda endast parimat. Vahel tuleb valikutes ette ebakõlasid, mis nõuavad kompromissini jõudmist.
Miks just Eesti noorsooteater?
See teater on üks järjekordne juhus minu elus. Külastasin põhikooli ajal teatri poolt korraldatavat TREFF festivali ning juba järgmisel aastal pakkusin end sinna vabatahtlikuks. Vabatahtlikutöö viis omakorda publikuteenindaja ametini, mis andis võimaluse ülikooli kõrvalt tööd teha. Ülikooli lõpusirgel oli Nukuteatrimuuseum muutuste tuules. Tolleaegne muuseumi juhataja Maria Usk otsis muuseumi kollektiivi inimesi ning minust sai üks muuseumi töötajatest.
Kui noor tahaks õppida seda ametit, siis kuidas ta seda teha saaks? Milline peab
isikuomadustelt olema?
Mõlemat ametit on võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias. Mina lõpetasin stsenograafia eriala bakalaureuseõppes, kuid seda on võimalik edasi õppida ka magistrantuuris. Kuna minu töö oli aina rohkem muuseumi valdkonnaga seotud, siis otsustasin magistriõppes kunstiteaduse eriala kasuks, mis omakorda jaguneb kolmeks suunaks, mille vahel tudeng saab valida – museoloogia, kunstiteadus või kuraatoriõpe. Kunstiteadust on võimalik juba bakalaureuseõppes omandada, kuid konkreetset suunda on võimalik valida magistrantuuris.
Eelkõige on nii kuraatori kui ka teatrikunstniku ameti puhul oluline pühendumine täielikult sellele, mida ma teen.
Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga
Foto: Jaana Süld, lavastus „Nutude salajutud“ (lavastaja Maria Usk).
Artikkel on avaldatud 2021. aastal.
