Alika Milova on 20-aastane Narvast pärit noor, kes võitis saate „Eesti otsib superstaari“ kaheksanda hooaja. Ta on muusikaga tegelenud juba nelja-aastasest saadik ja loodab sellega jätkata kuni elu lõpuni.
Kuidas leidsid tee laulmiseni?
Selleni aitasid mind minu vanemad, kes said juba siis, kui ma väike olin, aru, et minust saab laulja, ja viisid mind lauluõpetaja juurde. 2015. aastal, kui osalesin „Laulukarusselli“ saates, kohtusin laulja Ithaka Mariaga. Sellest hetkest alates hakkas meie omavaheline koostöö. Tänu tema ja vanemate soovitusele kolisin Tallinnasse, sest ta rääkis mulle, et Tallinnas on palju rohkem võimalusi.
Kuidas jõudsid saatesse „Eesti otsib superstaari“?
„Eesti otsib superstaari“ saatega olin ma tuttav juba väiksena, sest kui ma päris väike olin, siis osales seal ka mu vanem õde. Kui kaheksanda hooaja osalejate otsimise reklaam tuli, siis Ithaka Maria teatas mulle, et selline võimalus on, ja soovitas ka mul proovida. Kogu protsess oli minu jaoks väga suur väljakutse ja natuke oli mul isegi kahju, et ma sain otse finaali ega saanud veel kord ennast proovile panna. Saate katsetele minnes ma ei oodanud, et ma üldse nii kaugele jõuan ja kohtunikele ning rahvale meeldima hakkan, sest mu emakeel ei ole ju eesti keel.
Mida tundsid pärast superstaarisaate võitu?
See oli minu jaoks ootamatu. Muidugi, top kolme jõudes olin ma valmis, et võin võita, aga ma ei olnud selles viimase sekundini kindel. Pärast superstaarisaate võitu teadsin kohe, et nüüd hakkab see raske töö pihta. Tuleb hakata lugusid välja laskma, intervjuusid andma ning kontsertidel esinema.
Kust ja kuidas alustada laulu kirjutamist?
Igaühel on oma meetod. Mina näiteks lähen klaveri juurde ja proovin seal midagi teha. Kui sa aga ei oska mõnda pilli mängida, siis alati on võimalus näiteks ümiseda või kasutada näiteks kehapilli, et saada midagi kirja. Muidugi võib alustada ka sõnadest – kui see on lihtsam viis laulude kirjutamist alustada, siis on ka see võimalus olemas.
Kes oli sinu kõige suurem eeskuju väiksena? Kes praegu?
Mulle eriti ei meeldi sõna „eeskuju“, sest ma arvan, et me ei peaks valima endale inimest, kellega me tahame sarnased olla, sest igaüks on omamoodi. Ma ütleksin pigem lemmikartist ja selleks on mul lauljanna Zemfira, kes tegeleb rokkmuusikaga ja on müünud nüüdseks üle kolme miljoni plaadi.
Kas lauljaks õpitakse või sünnitakse? Miks nii arvad?
Ma arvan, et artistiks sünnitakse, aga lauljaks õpitakse, sest oma häält on võimalik alati treenida, aga artistlikkus tuleb üldjuhul juba sünniga kaasa. Ei ole aga sellist asja, et keegi ei või saada kunagi artistiks.
Kuidas sinu lähedased on aidanud ja toeks olnud?
Nad on olnud väga toetavad. Alati enne uue loo väljaandmist lasen oma vanematel laulu kriitilise pilguga kuulata. Vanematega saan alati kindel olla, et nad annavad ausat tagasisidet, sest nad on sarnaselt minuga kriitilise iseloomuga ja ütlevad alati välja, kui neile midagi ei meeldi.
Kuhu edasi?
Muidugi tegelen ma ka edaspidi laulmisega. Plaanis on ka mõned koostööd, mis hetkel veel saladuses.
Mida ütleksid hater’itele (vihkajatele)?
Ega midagi väga ei ütlekski. Kui ma midagi ütleks, siis see annaks neile energiat juurde. Parem on lasta neil lihtsalt olla.
Mis on sinu suurim saavutus?
Ühe saavutuse peal ei saa elada elu lõpuni. Proovin pigem rohkem saavutada. Superstaarisaate võit oli saavutus, aga see ei olnud piir.
Kas sul on enda lauludest ka mõni lemmik? Kui jah, siis milline?
Selleks on üks minu veel avaldamata lauludest, mille plaanin tulevikus kindlasti ka välja lasta. See ootab lihtsalt oma aega. Mis lemmiklaul see oleks, kui ma seda välja ei annaks?
Nüüd on uus singel väljas. Millised on tunded ja kuidas läks salvestamine?
Tunne on muidugi väga hea. Tegu on valdavalt eestikeelse lauluga, kuid pealkiri ja refrään on prantsuse keeles, pealkiri on eesti keelde tõlgituna „See on elu“. Filmimisega oli nii, et olin seal see, kes ma olen. Laul räägib enda maailmas olemisest, kuidas ma näen oma silmadega seda maailma, neid inimesi ja kuidas ma ennast tunnen.
Intervjuu tegi noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Hanna-Maria Johanson
Intervjuu on avaldatud aastal 2022.
