Tegime intervjuu Tallinna 21. Kooli abituriendi Rasmus Riimiga, kes jutustas enda ja oma koolikaaslaste Chris-Rico Langi ja Henry Kase kogemusest seoses õpilasfirma Drycycle loomise ja tegevusega.
Mõtet õpilasfirma tegemisest kandis Rasmus endaga juba aastaid kaasas, enne kui 11. klassis selle loomiseks ka päriselt võimalus avanes. Kui aeg küps, moodustas Rasmus kahe klassivenna Chris-Rico ja Henryga ettevõtte loomiseks tiimi, kuigi konkreetset ideed selleks ajaks sündinud ei olnud. Ajurünnaku tulemusena käisid firma toodetavate produktide osas läbi mõtted seinast seina. Ent lõplik idee pärines Rasmuse telefoni kirja pandud märkmetest, kuhu selleks ajaks oli kogunenud omajagu äriideid, sest unistus oma õpilasfirmast oli noormehel meeles mõlkunud juba pikalt.
Mõte ise seisnes veekindlate sadulakatete tootmises. Nimelt elas Rasmus üksvahe Taanis vahetusõpilasena, kus tema igapäeva osaks oli jalgrattaga kooli ning sealt tagasi sõitmine. Kord avastas aga poiss oma meelehärmiks, et tema ratas on läbimärg. Nõnda tekkiski mõte veekindlast kattest, mis oleks sadulalt kergesti eemaldatav ning võimaldaks ka vihma käes seisnud rattaga pükse märjaks tegemata koju sõita.
Poiste ühise mõttetöö tulemusena lisandus sellele tootele teinegi. Suviti rattaga sõites olid kõik kolm täheldanud, et sageli tekib olukord, kus asju pole kusagil hoiustada, sest pükstetaskud kipuvad selle jaoks väikseks jääma ning kotti ei viitsita kaasas tassida. Ja nii leitigi lahendus samuti keskkonnasõbraliku rattakoti näol.
Idee olemas, hakati astuma kindlaid samme õpilasfirma loomiseks. Üheks esimestest etappidest oli toote prototüüpimine. Produkt tuli kujundada, suurus kindlaks määrata, materjalid valida ning leida viis nende hankimiseks. Samuti otsiti õmbleja, kelle käe läbi tooted valmima hakkasid. Antud protsess võttis Rasmusel, Chris-Ricol ja Henryl aega lausa mitu kuud, oktoobrist veebruarini.
Järgmisena asutigi oma tooteid propageerima ja müüma, kusjuures vägagi edukalt. Seda tõendavad kasvõi arvukad tunnustused ja auhinnad. Juba õppeaasta alguses, mil õpilasfirma eksisteeris vaid idee tasandil, saadi auhind parima müügikõne eest virtuaalse ideelabori “Missioon Jätkusuutlikkus” häkatonil. Seejärel pälviti õpilasfirmade aastalaadal
Wise’i innovatsioonipreemia ning pääse TOP 20 sekka Negavati roheideede konkursil. Seal omakorda jõuti lausa finaali ning õpilasfirmat Drycycle tunnustati Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse 500-eurose stipendiumiga. Lisaks käisid noormehed Riias rahvusvahelisel õpilasfirmade festivalil, kust toodi koju peavõit. Eestis tagasi, võideti ka Eesti parima õpilasfirma auhind, mis kindlustas selle, et ettevõte sai minna Eestit esindama lausa terve Euroopa õpilasfirmade võistlusele. Rasmus, Chris-Rico ja Henry on osa võtnud isegi populaarsest ettevõtluskonkursist “Ajujaht”. Ja see on vaid osa nende saavutustest!
Nõnda teguderohke protsessi läbinud, oskavad noored nüüd oma teekonnale tagasi vaadata ja tehtud analüüsidagi. Näiteks on Rasmus valmis avaldama firma edu saladuse, mis minevikule pilku heites üsna selgelt välja joonistub. Nimelt peitub noormehe arvates õpilasfirma Drycycle edu tõhusas tiimitöös, usus endasse ja oma ettevõttesse, tahtes midagi ära teha. Kõige tähtsam on aga kogu teekonda nautida! Poisid ise on selle nõuande musternäidis, sest Rasmuse sõnul oli neil õpilasfirmaga tegeledes lõbus, kusjuures ka siis, kui tuli hiliste öötundideni aruandeid kirjutada. Siinkohal on Rasmuse väitel võtmesõnaks naer, sest just see aitas neil igas olukorras tuju üleval hoida. Lisaks annab ta nüüdseks juba sel alal kogenud inimesena ka ühe põneva soovituse: võtta õpilasfirmat kui üht lahedat ja pikka videomängu!
Jätkates õpilasfirma analüüsimisega, uurisime Rasmuselt protsessi erinevate tahkude kohta. Positiivse küljena firmaga tegelemise juures toob ta muuhulgas välja asjaolu, et õpilasfirmat hallates omandatakse mitmeid hilisemas eluski kasuks tulevaid oskuseid, näiteks raamatupidamist, finantskirjaoskust, esinemist, suhtlemist, tootearendust ja palju muud.
Ent õpilasfirma rahaline pool on justkui kahe teraga mõõk. Ühest küljest teeniti küll teatav kasum, kuid see jäi pigem teisejärguliseks ning Rasmuse sõnul sellest ära ei elaks. See ongi mündi teine külg. Teenitud kasum oli väike ning suurem osa rahast investeeriti taas firmasse, et arendada välja uusi tooteid. Samuti on vaja selleks, et üleüldse õpilasfirmaga alustada, ikkagi mingisugust algkapitali. Seda eesmärgiga valmistada esimesed prototüübid, toota müümiseks esimesed asjad. Algkapitali suurus oleneb muidugi toodetavast produktist, näiteks õpilasfirma Drycycle alustas oma ettevõtet mõnesaja euroga. Rasmuse sõnul on see firma alustamiseks üsna pisike summa, mis tingis ka vajaduse noortel oma kasum pidevalt uuesti ettevõttesse suunata, ent õnneks ei olnudki rahaline tulu noormeeste eesmärk.
Negatiivsete külgedena toob Rasmus välja näiteks tohutu ajakulu ning keerukuse leida tasakaal kooli ja firma vahel, kuid ilmselt oleneb seegi aspekt asjaosalistest enestest. Nimelt õpilasfirma Drycycle liikmed tegelesid oma firmaga väga aktiivselt, osaledes mitmetes lisaprojektides, võttes osa erinevatest võistlustest. Seega tuli mõnikord aega näpistada unetundide arvelt ning ohvriks tuua oma tervis ja töö kvaliteet. Rasmus meenutab, et viimaks märkasid ka lähedased ning õpetajad poiste läbipõlemist ning soovitasid hoogu maha võtta.
Ometi ei teeks noored täna mitte midagi teisiti, sest nende jaoks kaaluvad protsessi positiivsed küljed üles negatiivsed ja ka tagantjärele mõeldes arvatakse, et tehti täpselt seda, mida parasjagu oli võimalik teha ning nii hästi, kui tollal osati.
Veelgi enam, Rasmus julgeb õpilasfirmaga alustamist soovitada teistelegi. Ta nõustub, et selleks ei ole vaja isegi erilisi andeid, teadmisi või oskuseid. Eelise annab aga ehk see, kui inimesel on olemas hea idee või tugev tiim. Ent see jääb niikuinii sageli juhuse hooleks. Rasmuse jutust jääb hoopiski kajama mõte, et suure pühendumusega on kõik võimalik!
Artikli autor noorteinfoportaali Teeviit Vabatahtlik Lisette Tarto.
Foto autor Katriin Ahu.
