fbpx

Kogemuslugu Sigritiga: “See võõras, kes istub täna su kõrval, on nädala pärast tuttav, keda jääd pisar silmis ja sotsiaalmeedias igatsevalt jälgima.”

Oma Tartu tudengiorganisatsiooni, Üliõpilaskonna Sihtasutuse, projekti idee loomise raames käisin mina, Sigrit Alunurm (22), koos oma organisatsiooni tegevjuhi Ele Laksuga (21) Küprosel, kus võtsime osa ühe-nädalasest projektist nimega „Youth Goals Project Lab“. Nagu välismaa projektidele kohane, on seltskond just selleks peamiseks teguriks, miks lahkuda lennujaama õnnepisar silmis – küllaga sellest veidi hiljem.

Küpros – Eestist pisem nii pindalalt kui populatsioonilt. Riik, millel on väga kirev ajalugu ning millega saab kahjuks või õnneks tutvuda ka tänavu. Küllaga esmamuljed on siiski need, mis loovad reisile esimese meeleolu.. ning minu jaoks algas kõik suure skeptilisusega.

Välismaale reisimine tuleb tavaliselt suure kaose ja mõnusa sekeldamisega. Me oleme harjunud oma igapäevase rutiini, ühesuguse kultuuri ja kindlate reeglitega, mis reisides purustatakse. Esimene kultuurišokk tuli kohe, kui astusime Paphose lennujaamast taksosse ning auto sõitis valel pool teed.. Teine naases järgmise päeva hommikul, kui Paphoses ringi kõndides aega parajaks lõime. Nimelt olid kõik linna majad mingisugused poed, mis olid kaunistatud väga paljude, kirevate ning meemi-moodi reklaamidega, et turiste sisse meelitada.

[Pro-tip: Turistilõks on muidugi midagi, mida tuleks enne reisile minemist googeldada. Lugesin palju Küprose olemusest ning mille osas hoolsam olla. Üheks mureks oli näiteks raha väljavõtt kohalikust ATM’ist – kuidas ära tunda, milline on võlts, milline ebaturvaline või kasutatav. Esiteks oleks targem olnud üldse Eestist raha välja võtta.. aga kuna me seda ei teinud, siis otsisime lihtsalt automaati, millel on kaamera küljes.]

Sellepärast olin õhinal, kui saime väikelinnast Paphosest bussile, et sõita projekti läbiviimislinna Larnacasse. Larnaca lennujaamast hotelli algas juba positiivse üllatusega – meid sõidutas limusiin-takso, kes hiljem andis oma visiitkaardi ning ütles, et tulevikus kindlasti talle helistaks. Pool-šokiseisundis kirjutasime end „Sun Hall“ hotelli sisse ning oma tube nähes mõistsime, kui ilusas ning luksuslikus kohas oma järgneva nädala töötame ja magame.

Esimene kohtumine nii teiste osaliste kui läbiviijatega on alati omaette kogemus – see võõras, kes istub täna su kõrval on homme sõber, kellega on hea põrgatada ideid, kogemusi, tegemisi ning kultuuri, ja nädala pärast tuttav, keda jääd pisar silmis ja sotsiaalmeedias igatsevalt jälgima. Küllaga seal me istusime. Mida päev edasi, seda rohkem liikusime tutvustamis- ning sisseelamisteemadest raskemate ja põhjalikumate teemadeni. Ütlen ausalt, ma ei teadnud väga midagi, mida oodata, vaid astusin projekti ’pimedana’, kandes ainult üht mõtet – soov luua oma ühe lauselisele ideele projektivääriline alus.

Samm sammult läbi erinevate etappide see ka juhtus:

  • Alustades üheteistkümnest euroopa noorte eesmärkide (11 european youth goals) arutustega,
  • Rääkides läbi eesmärgid ja sihid (aims and objectives)
  • Tutvudes erinevate tööriistade ja nende olemustega
  • Harjutades kogemusõppe tsüklit
  • Kirjutades endale kõik süsteemselt ja struktuurselt välja
  • Käies läbi terve rodujagu samme, mida projekti kirjutamisel vaja läheb
  • Ning lõpetades logo, esitluse ning tagasisidega Agentuuri professionaalidelt.

Väga värskendav oli näha, et osalised olid kokku tulnud siiski asja pärast. Kõik õppisid, kuulasid, rääkisid kaasa ja osalesid intensiivselt. Reeglina jätkus ka pausidel ning söögilauas sarnaste teemade arutamine. See sisend, tagasiside, ideed ning tutvused, mis paar kuud tagasi Küprose seisiga sain, kannan siiani endaga. Olen õnnelik, et algne skeptilisus võõras keskkonnas muutus järk-järgult mugavamaks ja positiivsemaks emotsiooniks. Just see, et ma sain mõlemat emotsiooni tunda, on tänu sellele, et otsustasin mugavustsoonist välja astuda ja projektis osaleda. Teadmised ja tööriistad, mida läbiviijad õpetasid meile nii füüsiliselt, kui ka virtuaalses õpikeskkonnas „Hop“ on mul rutiinselt igapäeva tegemistes siiani veel sees.

Ning võin kindlalt öelda, et kuigi projekt sai füüsiliselt läbi, on tegelikult projekt alles algamas!

Artikkel taas avaldatud Euroopa Noored kodulehelt. Vaata originaali siit.

Skip to content