Ma olen kirjanik, ytleksin esimese asjana. Aga peale selle on mul huvi ka urbanismi, arhitektuuri, kunsti, teatri, sotsioloogia ja veel muude asjade vastu. Ma proovin end mitte kindlalt määratleda (kuigi ma juba tegin seda, määratledes oma minaolemist ainult ametite kaudu), vaid hoida oma uudishimu valla.
Kust tekkis mõte kirjanikuks hakata? Ja kuidas ilmus su esimene raamat?
Mulle tundub, et kirjanikuamet tuleb igayhele vähemal või rohkemal määral juba lapsepõlves ja õnnelikumad meist leiavad selle mingil hetkel yles. Mulle on kirjutamine minu emotsioonide ja kogemuste dokumenteerimine. Ja kuigi mu esimeses raamatus, milleks oli minu koostatud eesti- ja soomekeelne luulekogumik „Sinisild/Sinisilta“, ei olnud mu enda tekste, oli see ikkagi mu viis näidata oma läbielatut.
Kas oled nõus, et kunagi pole hilja kirjutama õppida? Miks?
Kindlasti annab juba lapsepõlves kirjutamisega tegelemine vanemaks saades teatud eelise (mida nimetatakse ka andeks), sest kõige lihtsamad vead on juba ära õpitud. See aga ei tähenda, et inimene ei võiks hiljem kirjutamist ära õppida: nii mitmedki kirjanikud on oma kirjakutsumuse leidnud alles pärast pensionileminekut.
Kas erinevad olukorrad sinu elust ja omandatud positiivsed/negatiivsed kogemused mõjutavad su loovust?
Muidugi! Igasugused äärmused inspireerivad ja tõstavad kirjutatu kohe uuele tasandile. Väga raske on kirjutada, kui suhted on korras, tervis stabiilne ja kylmkapis toitu nädalaks. Aga lahkumineku või armumise ajal võivad isegi kõige suvalisemad kritseldused omandada teatud seletamatut sygavust, mida võib vaid kirjanduses kohata.
Mida luule sulle tähendab? Kirg, elu, hobi, võime oma maailmavaadet teistele edastada?
Luule on minu jaoks viis maailma nägemiseks. Kui ma lähen oma hambaarstist sõbraga synnipäevapeole, näeb tema maailma läbi synnipäevalapse suuhygieeni. Mina aga märkan õues raagus puude otsas istuvaid vareseid, hingan kopsudesse suitsust peoõhku ja jätan meelde mõne suvalise silmside.
Kas oled märganud, kui palju ja kuidas sinu loomingulised impulsid aja jooksul muutuvad?
Minu loominguimpulsid pole väga muutunud, aga muutunud on vorm ja rytm, millega sõnu paberile laon. Tegelikult kirjutan viimasel ajal rohkem telefonis ja see on muutnud minu tekstid tabavamaks, hetkelisemaks ja sujuvamaks.
Mida soovitaksid noorele, kes tunneb huvi poeesia ja kirjanikutöö vastu?
Tee seda enda pärast. „Päris“ luuletamine hakkab siis, kui sa ei tunne survet seda luuletust kuskil avaldada või kellelegi näidata. Aga muidu soovin ainult julgust oma tegemistes!
Intervjuu tegi noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Anastassija Surgutšova
Intervjuu on avaldatud aastal 2022.
