Rahatarkus on teema, mille olulisusele ühiskonnas üha enam tähelepanu pööratakse. Riiklikult koordineerib rahatarkuse edendamist rahandusministeerium. Mida see aga tähendab? Sellest ja rahatarkusest üldisemalt rääkisime rahandusministeeriumi rahatarkuse koordinaatori Marge Aasalaiuga.
– Kuidas panustab rahandusministeerium rahatarkuse edendamisse?
Rahandusministeerium eelkõige koordineerib rahatarkuse edendamist lähtudes rahatarkuse strateegiast. Rahatarkuse edendamisel suudame rohkem ära teha vaid koostöös teistega. Ka oma rahatarkuse veebilehele koondame nii enda kui teiste loodud abimaterjale nii õpetajatele kui ka tööandjatele. Nt õpetajate jaoks on sinna koondatud lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni õppematerjale, raamatuid, mänge ja juhendmaterjale, mis aitavad rahatarkust laste ja noorteni viia. Et oma tegevusi paremini suunata, tellime erinevaid uuringuid ning pöörame tähelepanu, et seaduste väljatöötamisel on oluline silmas pidada ka rahatarkuse aspekti.
– Kui varakult peaks lastes ja noortes rahatarkust arendama hakkama?
Üha enam räägitakse, et rahast peaks rääkima juba lasteaia ealiste lastega, nt. kas soovitud asju on tõesti vaja osta või laps lihtsalt tahab neid asju. Möödunud aastal valmisid juhendmaterjalid õpetajatele rahatarkuse õpetamiseks juba alates lasteaiast. Kui samm sammult varajasest east rahast rääkida, siis mõistavad õpilased paremini põhikoolis ka keerulisemaid rahatarkuse teemasid nagu investeerimine. Samuti on mitmeid rahatarkuse raamatuid ja mänge, mida saab ka kodus lugeda või mängida rahatarkuse õppimiseks. Oluline on ka mõista, et rahatarkuse õppimiseks pole kunagi liiga hilja, st. pole vanuse piiri rahatarkuse õppimiseks.
– Rahatarkus on kompleksne teema, mis võib nii mõneski hirmu tekitada. Kui aga püüda seda mõistet lihtsalt selgitada, siis mis võiks olla rahatarkuse retsept?
Rahatarkus hõlmab endas nii teadmisi, hoiakuid kui ka nende järgi käitumist. Sageli arvatakse, et rahatarkus tähendab investeerimist ja kui alustada rahatarkuse teemaga selle kõige viimasest astmest, siis võibki see tunduda keeruline. Oma rahatarkuse maja tuleks aga hakata ehitama ikka vundamendist, st. tuleks jälgida ja analüüsida oma tulusid ja kulusid, mille põhjal saab selgeks, kui palju on võimalik raha kõrvale panna. Ja enne investeerimisega alustamist tuleks kokku koguda säästupuhver ehk meelerahufond ootamatuteks kuludeks. Ning alles siis võiks hakata arutama, kuhu ülejäänud sääste investeerima hakata. Aga selle puhul on oluline, et võetakse veidi aega ka uurimiseks ja lugemiseks, finantstoodete võrdlemiseks, mitte ei tehta investeerimisotsuseid kellegi soovitusel. Ka ma ise tundsin alguses, et keegi võiks lihtsalt öelda, kuhu investeerida, aga hiljem olin tänulik, et alustasin siiski sellest, et tegin endale põhiteadmised selgeks ning mõistsin paremini, millised investeerimisviisid mulle sobivad, millised mitte.
– Milline on siiani kõige suuremat mõju avaldanud rahandusministeeriumi rahatarkuse edendamise tegevus?
Üksiktegevustest on suurima mõjuga tegevus tõenäoliselt üle-eestiline õpetajate rahatarkuse mentorklubi, kus õpetajad saavad teadmisi oma valdkonna ekspertidelt, et isiklikke rahaasju paremini hallata ning seda edasi anda ka õpilastele. Märtsis lõpeb juba neljas mentorklubi hooaeg, mille on läbinud sadu õpetajaid. Möödunud aastal koostöös ülikoolidega valmisid juhendmaterjalid õpetajatele, kuidas rahast rääkida erinevas vanuses lastele ja noortele – see kindlasti aitab palju kaasa, et rahatarkuse õpe jõuaks kõigisse koolidesse.
– Rahatarkuse olulisusest räägitakse peamiselt üksikisiku kontekstis. Sellest, mis kasu rahatarkus inimesele annab jne. Aga kas rahatarkus toob kasu ka laiemal, ühiskondlikul tasandil?
Eelkõige on rahatarkus tõesti oluline inimesele endale, sest hea rahaasjade haldamise oskus loob turvatunde, mis on oluline baasvajadus. Aga kui igal inimesel läheb rahaliselt paremini, siis toob see kasu ka laiemalt. Näiteks kui iga inimene püüab nn. heal ajal rohkem säästupuhvreid koguda, siis elatakse raskemad ajad kergemini üle ning ei võeta endale ootamatute kulude katmiseks üle jõu käivaid laene või järelmakse, mis omakorda võib suurendada riski jääda võlgadesse. Võlgade teema aga puudutab juba erinevaid riiklikke ja eraasutusi (kohtud, võlanõustajad, tööandjad jne). Või kui inimeste teadlikkus finantspettustest on suurem, siis kelmid saavad vähem tegutseda. Suurem finantspettuste arv suurendab omakorda näiteks politsei tööd. Või kui inimesed ei panusta pikaaegsetesse finantsplaanidesse, mõjutab see nende inimeste toimetulekut vanaduspõlves, mis omakorda võib suurendada vajadust erinevate toetuste järele.
– Rahatarkus on teema, millele ühiskond pöörab üha enam tähelepanu. Millisel tasemel aga on eestlaste rahatarkuse alased teadmised?
Rahatarkuse teadmistes on Eesti uuringute järgi esikolmikus, meie murekoht on pigem see, et meie head teadmised ei jõua sageli käitumisse. Eriti peegeldub see pikaajaliste finantsplaanide tegemisel, mistõttu pole inimestel ka turvatunnet oma vanaduspõlve ees. Möödunud aasta OECD rahatarkuse uuringu 38 riigi võrdlusel olime teadmistes 3. kohal, aga käitumises jagame 23.-26. kohta.
Üha enam pööravad ka rahatarkuse edendajad tähelepanu sellele, et isiklik pensioniplaan saab alguse juba noorest east, et tagada endale soovitud sissetulekud ka vanaduspõlves. Noorelt alustades tuleb endal palju vähem panustada pikaaegsetesse investeerimistoodetesse (nt pensionisambad), sest raha hakkab tänu liitintressile ka ise kasvama. Liitintressi võlu lühiajaliselt kahjuks ei avaldu.
Artikli autor on noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Laura-Liisa Tõldsepp.
