Noorteinfoportaali Teeviit jaanuari kuu teemaks on rahatarkus ja ettevõtlikkus. Täna oleme teinud loo ettevõtliku noore, Merliniga.
Millega Sa enne lavakat tegelesid?
Õppisin Tartu Ülikoolis filosoofiat ja majandust, ülikooli teisel aastal läksin ka Elleri muusikakooli laulmist õppima. Kui keegi küsis, millega ma tegelen, siis sellele oli raske mõne lausega vastata, sest mu tegemised olid väga erinevates valdkondades laiali. Vahepeal olin praktikal pangas, üks hetk hakkasin hoopis koolide kõrvalt kaasa tegema ühes muusikalis jne. Tol ajal mulle tundus, et see on tohutu probleem – kes ma siis ikkagi olen või mida ma tahan. Praegu ma jällegi mõtlen, et tegelikult just see, et ma neid mitmeid asju korraga tegin, viis mind lõpuks teatri juurde – niidiotsad jooksid järsku kokku.
Ma südamest arvasin, et see on suur traagika, et ma ei tea 19-aastaselt, mis on mu kogu elu plaan. Praegu tundub see muidugi naljakas.
Mis Sulle tol ajal kõige rohkem meeldis? Mida Sa tegid hingega? Kuhu rohkem panustasid?
Eks ma tundsin huvi kõige vastu, millega ma tegelesin, aga hing vist kippus muusika poole ikka rohkem. Filosoofia õppimine oli ka väga põnev, aga tollel hetkel olin ma ehk veidi liiga noor, et oleksin suutnud võtta neist õpinguist seda, mida neil oleks võinud olla mulle anda. Samas tundub mulle, et mõnes mõttes pole filosoofia ja teater sugugi kaugel teineteisest. Mul on sissekirjutus märkmikus esimesest erialatunnist lavakas: Kuulan kursuse juhendajat kõnelemas ja taipan, et olen jätkanud oma õpinguid filosoofias.
Milline oli Sinu kokkupuude muusikaga enne Elleri kooli?
Kui ma elasin Pärnus, siis põhikooli ajal õppisin ma muusikakoolis klaverit. Mäletan, et ei viitsinud kunagi harjutada, aga ei tahtnud pooleli ka jätta, sest õde oli sama kooli lõpetanud ja ma ei tahtnud talle alla jääda. Laulmas käisin Toomas Volli laulustuudios. Tol hetkel ei olnud mul mingit plaani muusikat edasi õppima minna, tegu oli lihtsalt armsa hobiga.
Kas Sa ise kirjutad ka muusikat?
Enne lavakasse õppima asumist natukene kirjutasin, aga nüüd terve kooliaja ei ole eriti kirjutanud. Peamiselt sellepärast, et fookus on olnud teises kohas ja õpingud on olnud intensiivsed. Samas natuke on tunne, et see on miski, mis on mõned aastad kuskil paisu taga kinni olnud ja kripeldab ja tahab välja saada. Eks hirme on ka. Hirm, et ma ei ole nii hea, kui ma tahan olla ja kas ma üldse olen enam võimeline kirjutama. Just esietendunud Noorsooteatri lavastuse “Sihtisid pole sel sillal” jaoks pidime kursusega ise ka proovima Liivi sõnadele muusikat kirjutada ja ilmnes, et mingi kübemeke võimekust ikkagi on säilinud.
Õpingute ajal Elleri muusikakoolis tegid kaasa bändis nimega MIR. Mis sellest saanud on?
Elleri koolis oli omaloomingukonkurss, kirjutasin sinna ühe loo ja võtsin sõbrad kampa seda esitama. Kandideerisime sama looga ka Noortebändile, ootamatult jõudsime konkursi finaali. Me naersime, et me olime Noortebändiga seoses andnud rohkem intervjuusid, kui meil oli lugusid. Peagi lõpetasime kooli, kolisime erinevatesse linnadesse ja elud läksid erinevates suundades. Aga ma arvan, et on väga võimalik, et ühe või teisega sellest kollektiivist jagame me veel elus lavasid.
Kuidas jõudsid näitlemiseni?
Ma tegelikult ei osanud kunagi näitleja ametist unistada. Ma mõtlesin küll, et lavakas õppimine tundub väga lahe, aga mul ei olnud vist kunagi seda tunnet, et tahaks näitlejaks saada. Ilmselt mõtlesin ka, et ma ei ole piisavalt andekas, tundus, et seal koolis käivad mingid “imeinimesed”. Ega ma lavakasse saades ei olnud ka päris kindel, kas ma ikka olen õiges kohas või see on mingi elu vingerpuss. Praegu mulle tundub, et elu on vist teadnud paremini kui mina ise, millega mulle võiks meeldida tegeleda.
Kui ma õppisin Elleris laulmist, siis mõnd aega oli mu õpetajaks Sirje Medell (kes õpetab ka lavakunstikoolis) ja ta tihti rääkis, et lavakas on nii ägedad noored ja kui tema oleks noor, siis ta tahaks väga niisugusest kogemusest osa saada – tema pani mulle vist selle mõtte pähe.
Millised näevad välja Lavaka katsed?
Igal aastal on need veidi erinevad, aga laias laastus nii, et on kaks vooru, kevadine ja suvine, mõlemaks vooruks peab ette valmistama mõned tekstid, lugema läbi mõned raamatud jne. Täpsemat infot selle aasta katsete kohta saab lehelt: https://eamt.ee/erialad/lavakunst/sisseastumine/bakalaureuseope/teadmiseks-sisseastujale/.
Sel kuul esietendus teil kursusega Noorsooteatris uuslavastus “Sihtisid pole sel sillal”. Mida see lavastus endast kujutab?
“Sihtisid pole sel sillal” on lavastus Juhan Liivi elust ja loomingust, mille lavastaja Mirko Rajas ja dramaturg Indrek Koff on kokku komponeerinud Liivi erinevatest tekstidest ja luuletustest. See on lavastus Juhan Liivist meis ja meie kujutlustes, Liivi loomingu mõtestamisest ja tõlgendamisest, lahti mängimisest ja kujutluspiltide edasiarendamisest. Meie lavapartneriteks on selles lavastuses ka nukud, kellega meil on olnud tore võimalus lähemalt tutvust teha. See on olnud väga põnev ja ilus teekond.
Mis on siiani olnud Su lemmik lavastus, milles oled kaasa teinud?
Eks iga protsessi juures on olnud oma ilu ja valu, armsad on nad omal moel kõik. “Sihtisid pole sel sillal” on ehk teemade ja oma esteetika poolest kõige lähemal sellele, mis mind praegusel hetkel näitleja ja inimesena kõnetab.
Mida soovitad noorele, kes soovib näitlejaks saada?
Üht kindlat tõde ma ei tea, aga mulle tundub, et võiks palju lugeda ning tegeleda oma keha ja hääle treenimisega. Mis kõige olulisem – üritada jääda enda juurte juurde. Võimalusel minna lavaka või mõne muu teatrikooli katsetele. Kes teatri ja näitlemiseni peab jõudma, see jõuab sinna nagunii.
Kuidas tuled toime stressirohketel päevadel?
Mulle on oluline, et mul oleks päevas hetki üksinda. Teen ümber kvartali tiiru enne kui pärast pikka proovi koju lähen või ärkan hommikul varem üles ja joon rahulikult kohvi. Lugemine aitab mind, nii saan mõtte korraks kuskile täiesti teise maailma viia. Kõige olulisem on aga vist hoopis see, et pingelistel aegadel saaks korralikult magada – kui seda ei saa, siis hakkavad muremõtted võimust võtma ja lumepallina hoogu koguma.
Millised on Sinu plaanid peale lavaka lõpetamist?
Minu plaan on teha teatrit – sellist, mis paneb silma särama, koos inimestega, kellega on hea ja huvitav. Eks näis, mis plaan elul mulle varuks on.
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Inger-Paula Ude. Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga.
Artikkel on avaldatud 2022. aastal.
