Noorteinfoportaali Teeviit juulikuu teemaks on „Minu seksuaalsus ja suhted”. Täna oleme teinud loo Mari-Liis Lillega, kes tõi Eesti Noorsooteatris lavale lähisuhtevägivalda käsitleva dokumentaallavastuse „Teises toas”.
Kuidas jõudsite teatrini?
Armastasin lapsena väga teatris käia, vaatasin ära suurema osa Draamateatri ja hiljem Linnateatri lavastustest. Põhikooli lõpus tekkis unistus, et tahaksin proovida ka ise teatrit teha ning astusin Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi. Kuna minu teatriarmastus ei kahanenud, vaid aina kasvas, siis astusin 2002. aastal EMTA lavakunstikooli, mille lõpetasin näitleja erialal.
Kuidas tekkis lavastuse „Teises toas” idee?
Hakkasime seda mõtet koos dramaturg Priit Põldmaga veeretama küsimustest, kuidas eelmise põlvkonna mustrid on meid mõjutanud, mida oleme saanud kaasa oma emalt-isalt, kuidas nendega sarnaneme või kui palju tahaksime erineda. Inimeste lugusid kuulates hakkas lähisuhtevägivalla teema ise esile kerkima, sest paraku on eelmised põlvkonnad meile pärandanud ka palju erinevaid vägivallakogemusi.
Kas ka te ise olete lähisuhtevägivallaga kokku puutunud?
Ei, mul päris isiklik kokkupuude lähisuhtevägivallaga puudub, küll aga olen näinud tärkava vägivalla märke oma sõprade suhetes (ehkki ei ole alati osanud neid ära tunda). Minu kõige lähem kokkupuude on ilmselt seotud ajaga, mil ma sündisin – nõukogude ajal oli laste füüsiline karistamine täiesti tavaline ja aktsepteeritud kasvatusmeetod. Igal pool oli vits kapi otsas. Ma ei mäleta küll, et mind oleks kunagi sellega löödud, aga üldine foon oli selline, et lapsi võib lüüa. Mul on hea meel, et see foon on tänaseks muutunud; et me ütleme välja, et laste löömine on lubamatu.
Tegite lavastuse jaoks väga palju intervjuusid. Kas miski üllatas?
Üllatas kõik. Üllatas see, kui kohutavaid asju võivad inimesed üksteisele teha. Ja üllatas see, kuidas inimesed, kes on kogenud oma elus nii kohutavaid asju, suudavad siiski taas jalule tõusta ja eluga edasi liikuda.
Mis oli seda lavastust luues kõige raskem? Millised olid väljakutsed?
Raske oli teiste inimeste läbielatud valu uuesti ja uuesti taasesitada ning seetõttu taas läbi elada. Ma ei ole vist kunagi ühegi prooviprotsessi jooksul nii palju nutnud. Ega ka naernud. Sest selle valu läbielamine ka puhastab ja vabastab. Ja muidugi aitas mõte, et mina siin valan pisaraid näitleja esituse peale, aga need inimesed, kelle lood need on, pidid seda päriselt kogema. See aitas paljud asjad oma elus perspektiivi panna.
Kas teie arvates on lähisuhtevägivald Eestis suur probleem?
Lähisuhtevägivald on paraku Eestis veel väga suur probleem. Politsei saab umbes 40 lähisuhtevägivallaga seotud väljakutset päevas (see teeb ligi 2 juhtumit tunnis) ja arvatakse, et palju rohkem on vägivalda, millest ei teatata. Probleem on ka see, et me ei ole piisavalt palju rääkinud vägivalla eri liikidest – ilmselt kujutab igaüks ette, et on vale, kui keegi mind rusikaga näkku lööb, aga palju vähem räägime sellest, et ka see on vale, kui mu partner loeb mu kirju, kontrollib mu käimisi ja ütleb, kellega ma tohin suhelda ja milliseid riideid ma pean kandma.
Miks peaksid noored seda lavastust vaatama tulema?
Ma usun, et mida varem saame teadlikuks sellest, et midagi on valesti, ükskõik siis kas kodus vanematega (nagu ütleb üks meie tegelane Iiris: „Ma arvasin, et kõik pered elavad nii, et kui emal läheb mikser katki, siis saavad lapsed peksa.”) või oma esimestes suhetes (nagu ütleb meie tegelane Merilyn: „Ma olin täpselt samasuguses olukorras kui see, kust ma välja kolisin, või veel hullemaski.”). Mida kiiremini oskame algava vägivalla märke ära tunda ja sellistest suhetest lahkuda, seda väiksemad on jäljed, mida vägivald meisse jätab, ja seda kiirem loodetavasti tervenemine!
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats ning toimetas Mariliis Lulla
Artikkel valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
.
