Noorteinfoportaali Teeviit maikuu teemaks on Mina ja keskkond” ning sellega seoses oleme teinud intervjuu Eesti Soojustehnikainseneride Seltsi juhatuse liikme Kertu Lepiksaarega, et arutada Eesti energiapoliitikat ja taastuvenergiat.
1. Kuidas tutvustaksite end ja oma tegemisi?
Eesti Soojustehnikainseneride Selts (ESTIS) on MTÜ, mis ühendab energiatehnoloogia, soojusenergeetika ning soojustehnika valdkonnas tegutsevaid insenere, teadureid ja soojusenergeetika õppeasutuste soojusenergeetika ja energiatehnoloogia eriala õppejõude ja üliõpilasi.
ESTIS on soojustehnikainseneri kutse väljaandja, lisaks on meie seltsi üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks energeetika ja inseneeria hariduse populariseerimine ning seetõttu korraldasime sel aastal ka esimese energiatehnoloogia erialavõistluse. Lisaks korraldab ESTIS kord kuus toimuvaid tasuta loenguid, kohtumisüritusi, väljasõite ja ka suuremamahulisi koolitusi.
Vaata täpsemalt seltsi kodulehelt: http://estis.ee/
2. Mis on soojusenergeetika ja soojustehnika?
Soojusenergeetika on tööstusharu, mis tegeleb soojusenergia muundamisega teisteks energialiikideks, peamiselt mõeldakse soojusenergeetika all soojuse muundamist mehaanilise energia kaudu elektrienergiaks.
Soojusenergeetika põhineb soojuselektrijaamadel, mis võivad saada vajaliku soojuse erinevatest allikatest – erinevate kütuste põletamine, maasoojus, tuumaenergia.
Soojustehnika on rakendusteadus, mis uurib soojuse rakendamisega seotud nähtusi ja ühtlasi ka tehnikaharu, mis soojusnähtusi rakendab.
Soojusenergeetika ja soojustehnika teemade valdkond on väga lai, lisaks elektri tootmisele kuulub soojusenergeetika valdkonda ka kütmine ja kõik soojusvarustusega seonduv alates kütustest, soojusvõrkudest ja katlamajadest kuni hoonesiseste küttesüsteemideni. Veel kuuluvad soojuse valdkonda ka energia ja soojusmajanduse arengukavad, energiatõhusus
3. Millisena näete riigi energiapoliitikat ning millised võiksid olla lähiaja suurimad väljakutsed?
Eesti puhul on suurimad väljakutsed seotud elektri tootmisega ja riigi elektrivajaduse rahuldamisega. Seni oleme Eestis sõltunud üsna vähe importelektrist tänu põlevkivielektrijaamadele, mis on teisalt teinud Eestist kõige süsinikuintensiivsema majandusega riigi kõikide OECD riikide hulgas. Eesti jaoks on oluline minna üle taastuvelektrile ja vähendada riigi elektritootmise keskkonnamõjusid, kuid samal ajal tagada ka riigi elektri varustuskindlus. Praeguseks on vanemad energiaplokid juba tööst välja viidud ning suletud.
Rajatud on küll hulgaliselt tuuleparke ja muid taastuvenergia lahendusi, kuid nende juhitamatuse tõttu nee meie baasvajaduste katmiseks ei sobi. Ka biomassi koostootmisjaamadega (puiduhaket põletavad jaamad, mis toodavad nii soojust kui ka elektrit) ei ole võimalik ega mõistlik katta kogu riigi energiavajadusi. Ilma uute tootmisvõimsusteta jääb Eesti aga tugevalt sõltuma importelektrist ning samuti raskendab selline olukord meie lahtiühendamist Venemaa elektrivõrgust ja sünkroniseerimist Mandri-Euroopa võrguga.
Omad väljakutsed on ka soojuse tootmise valdkonnas, millest põhiline on temperatuuride langetamine kaugküttevõrgus. Madalatemperatuurilise kaugküttevõrgu puhul on kaod võrgus palju väiksemad, lisaks on sellisel juhul võimalik soojuse tootmises ära kasutada rohkem erinevaid taastuvaid energiaallikad nagu veekogude ja maapinna soojus ning tööstuslik heitsoojus. Ka on aktuaalne teema soojussektori elektrifitseerimine – see tähendab võimalusel suurte soojuspumpade abil eelmainitud soojusallikate kasutamist soojuse tootmiseks. See küll vähendab põletatavaid energiaallikaid sektoris ja vähendab keskkonnamõju, teisalt suurendab see elektri tarbimist ja toob lisakoormuse elektri tootmisele.
Tegelikult on energiasektorite omavahelise sidususe suurendamine energeetikas üleüldisem väljakutse, mitte ainult Eestis. Need sektorid, elekter ja soojus, võivad teineteist koormata, aga kui kasutada õigeid strateegiaid ja tehnilisi lahendusi, saavad need hoopis teineteist täiendada ja paindlikumaks muuta.
4. Kui keskkonnasõbralik on Eestis energiapoliitika?
Hetkeseisuga on meie energiapoliitika parim, mis me olemasolevate teadmiste ja vahenditega teha saame. Need otsused, mis seni on tehtud, on tehtud siiski kõiki teadaolevaid asjaolusid ja olemasolevaid võimalusi arvesse võttes. Muidugi oleks võimalik hetkega kõik põlevkivijaamad seisata, aga see ei oleks kuigi mõistlik otsus. Me saaksime küll vajaliku elektri importida, aga sellegi poolest jääks Ida-Viru piirkonnas palju inimesi tööta, kannataks ka soojussektor.
Oluline on luua jätkusuutlik taastuvenergiale ülemineku kava ja teha inimeste seas piisavat selgitustööd.
5. Mida peab tegema, et energia kasutus oleks veelgi keskkonnasõbralikum?
Riigi tasandil tuleb luua ühtne ja selge energiapoliitika. Kuna energeetika on väga mastaapne äri, kus liiguvad suured summad, siis peavad riigipoolsed signaalid ettevõtetele olema selged. Ettevõte ei saa teha pikaajalisi investeeringuid, kui järgmise viie aasta jooksul võib riigi poolne seisukoht kardinaalselt muutuda. Näiteks praeguseni on tugevalt toetatud biomassi (puiduhake) kasutamist, on kokku lepitud et biomassi näol on tegemist taastuvkütusega ning see on emissioonide vaba. Realsuses kaasnevad aga puiduhakke põletamisega maagaasiga võrdväärsed emissioonid ning atmosfääri jaoks vahet ei ole, kas emiteeritud süsihappegaas tuleb puidu või maagaasi põletamisest. Sisuline erinevus nende kütuste vahel on vaid see, et puidu põletamisel vabaneb see süsinik, mis vahepeal oli lihtsalt puiduga seotud ehk siis tegemist on süsinikuringlusega.
Riigi poolt on võimalik ka soodustad keskkonnasõbralike lahenduste ellu viimist – edukalt on läinud soojusvõrkude ja katlamajade renoveerimine, ka majade renoveerimine on riigi toega tehtud. See on tugevalt tõstnud soojussektori efektiivsust. Ka elektri puhul pakkus riik toetusi päiksepaneelide paigaldamiseks, tänu millele on viimastel aastatel palju päikeseparke rajatud.
Kodanike tasandil on maailmas viimaste aastate jooksul hakanud levima energiaühistud, mille idee on sisuliselt selles, et rühm inimesi rajab näiteks päikesepargi, mille kulud kaetakse rühma peale ning hiljem jaotatakse kasud vastavalt ühistu liikme panusele. Selliseid liikumisi peaks rohkem soodustama. Energiaühistute loomine on võimalik tänu taastuvelektri tootmise tehnoloogia kättesaadavusele. Oleks suhteliselt ennekuulmatu, et rühm inimesi rajaks elektrijaama, küll aga on täiesti mõeldav, et rühm inimesi algatab näiteks päikeseenergia pargi loomise või püstitab tuuliku.
6. Mida teemakohast soovitaksite veel lugeda/kuulata noortel, kes on teemast huvitatud?
Võimalik on osaleda meie seltsi kord kuus toimuvatel tasuta loengutel, mille kohta leiab täpsemat infot seltsi FB-st või kodulehelt. Tuumaentusiastidele saab soovitada hiljuti ilmunud raamatut “Tuuma energia”, kus Eesti tuumaenergeetika tippspetsialistid selgitavad viimase aja arenguid ja Eesti võimalusi tuumaenergia valdkonnas. Keda paelub elektri varustuskindluse ja põlevkivienergeetika teema, siis tasub kuulata Vikerraadio episoodi “Alar Konist. Mida teha, et elektrit jätkuks?”, kus Tallinna Tehnikaülikooli Energiatehnoloogia Instituudi professor Alar Konist räägib sellest teemast laiemalt.
Soojuse valdkonnas on peagi ilmumas (juuni algus) interaktiivne kaugkütte veebiõpik, mis hakkab olema lehel kaugkute.taltech.ee
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Britt-Lauren Oltsmann
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
