Persoonilugu Juhaniga: inimene õpib kogu elu

Seekord räägib enda kogemustest Juhan Kolk, kes on Kuressaare Nooruse Kooli (ujumis)pedagoog, ujula juhataja kui ka klassijuhataja tänavusele 9.klassile. Juhan tegeleb kõigega, mis seotud veega…veel on teatavasti 3 olekut, milles kahe oleku puhul on Juhan tihedalt sidunud enda elu…need on vesi ja jää – mõlema puhul saab tegeleda nii purjetamise, ujumise, sukeldumisega jne ning jää puhul saab tegeleda jääpurjetamisega ja ka uisutamisega.

Kui kaua olete olnud õpetaja? Kui kaua olete ise ujumisega tegelenud?
Tänavu õppeaasta on mul kaheksas õpetaja aasta. Ujumisega olen tegelenud lapsest saati, sest minu lasteaias oli bassein, kus iganädal suplesime, ja loogilise jätkuna ujusin juba koolis edasi, kus oli ka “ujumisklass” (loe:bassein).

Kust tekkis üldse mõte ujumisõpetajaks saada?
Ma soovisin peale 12. klassi mitmesse kõrgkooli. Valikus oli nii teede ehitust, merekutset kui ka kehakultuuri… kuna mu ema on õpetaja + tema pikk suvepuhkus ja edasise tegevuste mõte sidus ümber suvise purjetamise, siis loogilisem valik oli kehakultuur ja sealt edasi haridusmerele kursi võtmine.

Üldiselt kui paljud noored üldse oskavad ujuda? Kuidas olukorda parandada?
Täpsemalt oskab selles arvude keeles rääkida ilmselt Eestis ujumisliit või Haridus- ja teadusministeeriumi, iga kool sisestab 1. kooliastme lõpetades lapse ujumisoskuse HARNO / EHIS veebikeskkonda. Nemad teevad ka statistikat. Aga õpetajalikult ütleks lühidalt, et üldiselt noored oskavad vees toimetada ent ideaalselt ja kaua nad vees hakkama ei saa. Kuidas olukorda parandada? Tegeleme sellega igapäev. Ja vaja oleks veel ujumisoskuse õpetajaid/juhendajaid juurde. Minul on koormus päris suur – tunde on palju, koormus on suur ja mis kvaliteeti ootame?

Õppida ujuma pole kunagi hilja- kas olete nõus ja miks?
Nõus, inimene õpib kogu elu..miks mitte veel ka oma olemasolevat ujumisoskust parandada veelgi paremaks, et saaks rohkem ja turvalisemalt ujuda. Või lapsevanemal õppida ujuma koos lapsega.

Suvi on tulekul ning paljud meist soovivad minna puhkama- kuidas vältida ja ennetada ohte, mis võib sellega kaasneda?
Vee ääres ja vee peal on alati mõnus ja tore, ent ei saa kaotada valvsust sealsete ohtudega. Kõige hullem on veest saadud traumad ja uppumine või vette kadumine.
Vältimine- ennetamine saab alguse inimesest/sõpruskonnast/grupist endast – kas nad on valmis ootamatusteks kui ka endale teadvustanud veekogu eripäradest mille ääres või millel nad toimetavad.

Mida teha olukorras, kui keegi sõpradest satub vees ohtu? Millised on esimesed toimingud ning kuidas üldse märgata, kui keegi satub ohtu?
Minu jaoks kõige olulisem on ja nii julmana, kui see ka ei tunduks, on minu jaoks reegel: 1 on parem kui 2 ehk et sõber, kes enda sõpra päästma läheb, ei tohiks sattuda ise päästetavaks ega tekiks sellist nö jada nagu vanarahva muistendis kunagi naerise välja sikutamisega (eit-taat-lapselaps-koer-kass-hiir vms). Kui ei saa abistada, siis ei tohi ka abistama minna. Märkame tavaliselt liiga hilja ohtu ja ohu märkamisel on vana hea tarkus “rahu ainult rahu”.

Millised on enamlevinud müüdid, mis ujumise ja ohtude kohta ringlevad?
Minuni pole väga müüte n-ö maha müüdud, aga minu peamine mõte millega inimeste mõttemaailma ujumise osas üritan muuta on – enne õpime uppuma, siis ujuma. Ehk et veekartus on inimestel enamasti peas, keha on vees aga nägu/pead vee alla panna ei taheta, aga kogu su keha juhib ju pea(asend)!