Noorteinfoportaali Teeviit maikuu teemaks on mina ja keskkond. Sellega seoses oleme intervjueerinud Õpilasfirmat Ehe Kild, mis toodab prügist ehteid ning tegutseb keskkonnahoiu nimel.
Me oleme õpilasfirma Ehe Kild ning me toodame ehteid – eelkõige kaelakeesid ja kõrvarõngaid. Ehteid valmistame ökovaigust ning prügist, mille me ise üles korjame. Tiimis tegutseb tegev- ja finantsjuhina Kai, tootmis- ja müügijuhina Saskia ning turundus- ja personalijuhina Freja.
Kust tuli idee just sellise eesmärgiga õpilasfirma luua?
Freja: “Idee tuli kui jalutasin koeraga õues ja märkasin prügi kõikjal vedelemas. Mulle jõudis kohale, et olukord on halb ning midagi on vaja ette võtta. Küsisin endalt: mida mina teha saan? Kuna meie koolis, Gustav Adolfi Gümnaasiumis, on õpilasfirma programm, siis oli see ideaalne võimalus ise aidata kaasa keskkonnahoidmisele.”
Kuidas protsess välja näeb ja kaua ehete valmistamine tavaliselt aega võtab?
Kai: “Protsess algab vahel koristama minemisest. 99% prügist, mille sorteerime, viskame siiski ära, kuid plaadikillud ja plaadid, mille kohta me teame, et niikuinii ära visataks ja uuesti ei kasutataks, võtame kasutusse ehete tootmiseks.”
Saskia: “Me kasutame epoksiidi, kuhu me paneme killud sisse ja täidame ökovaiguga.”
Kas noorte seas on keskkonna teema populaarne?
Freja: “Ma arvan, et mida aeg edasi, seda populaarsemaks see muutub. Võib-olla mitte isegi populaarseks, vaid just normaalseks. See võib sõltuda ka piirkonnast, kus keegi elab. Samuti tänu internetile saavad noored sel teemal palju teadlikumaks.”
Kuidas saab tavaline noor keskkonda hoida?
Freja: “Kõik algab tarbimise minimeerimisest. Prügi koristamine ja selle sorteerimine on ka kindlasti olulised, ent need on teisejärgulised. Kõigepealt võiks mõelda, kuidas vähem prügi toota. Üks hullemaid tööstusi on tekstiilitööstus – kui väldiksime kiirmoe tarbimist ja jälgiksime rohkem taimseid toitumisviise, siis usun, et see väike panus igaühe poolt annaks märgatava tulemuse.”
Saskia: “Võikski vähem toitu raisata ja rohkem prügi sorteerida. Kõik teavad neid viise keskkonnahoiuks, kuid enamasti sellest hoolimata neid ei järgita.”
Kai: “See on minu meelest harjumuse küsimus: kui sa harjutad inimesele sisse, et normiks on liigsete pakendite mitte kasutamine, kilekottide korduvkasutamine ja muud sarnased tavad, siis jäävadki need harjumuseks. Neid võiks ka lähedastele soovitada ja muuta igapäevaseks kombeks.”
Kas olete läbinud raskusi, mis olid lõpuks inspireerivad või õppinud mõnest kogemusest midagi olulist?
Freja: “Raskusi on ikka olnud – esimesed raskused esinesid tootmises. Materjalid jõudsid oodatust palju hiljem kohale ning õppisime, et toormaterjale tuleb ette tellida kasvõi kuu aega varem. Kui tead, et neid materjale läheb kuu aja pärast vaja, siis tellidki need juba käesoleval hetkel ära. Tähtis on ettemõtlemine ja valmisolek igaks olukorraks.”
Kas õpilasfirma loomine on andnud juurde harjumusi keskkonna suhtes, millele varem ei tulnud, kuid nüüd on igapäevased?
Kai: “Ilmselt prügi korjamine ka kõigest tänaval kõndides. Kui alustada prügikoristusretkedest, hakkad märkama prügi kõikjal end ümbritsevas keskkonnas. Näed kui palju prahti maha visatakse – eriti suitsukonisid, mis on ääretult ebameeldivad. Isegi kiirustades haaran suuremad mahavisatud jäätmed kaasa, et viia need prügikasti.”
Teie arvates, kuidas saaks tõsta inimeste teadlikkust ja muuta nende käitumisharjumusi?
Freja: “Arvan, et asi tuleb teha lõbusaks. Kui muuta see naljaks, kuna sageli paneb just nali inimesed kõige paremini käituma, siis võib näha rohkem positiivseid tagajärgi. Kui looks naljaka sotsiaalse reklaami, läheks juba hästi. Näiteks, nagu möödunud suvel loodi suitsukonide jaoks eraldi prügikastid, millel olid erinevad huumorivõtmes küsimused.”
Millised on tulevikuplaanid? Kas jätkate õpilasfirmaga ka pärast gümnaasiumi?
Kai: “Kahjuks meie kooli õpilasfirma programm kestab täpselt ühe aasta, meie puhul siis selle suve lõpuni. Väga paljud õpilasfirmad lõpetavad pärast uurimistööde või õpilasfirmade kaitsmist ehk seda juba maikuus. Meie aga tõsiselt kaalume suve lõpuni jätkamist, pärast mida saame valida, kas jätkata osaühinguna või lõpetada projekt. Otsust pole me veel langetanud, aga kindlasti mõtleme jätkamise peale.”
Millist nõu annaksite teistele õpilastele, kes sooviksid sarnase eesmärgiga õpilasfirma luua?
Freja: “Lihtsalt tegutse. Üks olulisemaid asju, mida ma sellest kogemusest õppinud olen – tegelikult on kõik võimalik. Kui teha endale selgeks selline mõtteviis, et sa saad seda teha ning see pole nii suur, hirmutav ja võimatu asi, mida ainult kõige edukamad ja paremad inimesed saavad teha, siis on see võimalik. Vaja on lihtsalt õppida, harida ja tegutseda.”
Artikkel on valminud koostöös ÕF Ehe Kild liikmetega.
Artikli toimetasid Carmen Helena Kaljurand, Kätrin Zupsmann
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
