Kas teadsid, et ka sinu linna tänavatel võivad pesitseda heatahtlikud noorsootöötajad, kes toimetavad sinu lemmikkohtumispaikades just selleks, et sina, noor, saaksid olla paremal elujärjel? Selles intervjuus rääkisime kahe Pärnus mobiilse noorsootööga (edaspidi lühend MoNo) tegeleva isikuga – Merlyn Jürgensoni ja Merili Luigega.
— Kes sa oled ja kust sa tuled?
Merlyn: Minu nimi on Merlyn Jürgenson, elan, töötan ja tegutsen oma sünnilinnas Pärnus. Lõpetasin Tallinna Ülikoolis noorsootöö eriala juba viis aastat tagasi ja tunnen, et olen täiesti õiges kohas, õigete inimeste ja noortega. Noorsootöös olen tänaseks olnud üle kuue aasta.
Merili: Oma vanematelt sain ma nimeks Merili Luik. Kõrghariduse olen omandanud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis projektijuhtimise- ja ettevõtluse erialal. Lisaks olen õppinud müügikorraldust. Hetkel olen mikroettevõtja, loon meditatsiooniks mõeldud tatratäidisega silmapatju ja viin läbi reiki seansse, naisteõhtuid ja enesearengu praktikaid.
— Millega sa tegeled noorsootöö valdkonnas? Kas soovisid seda tööd alati teha või oli Sul näiteks teisi unistusi, kuhu proovisid pürgida?
Merlyn: Hetkel olen juba kaks aastat mobiilne noorsootöötaja olnud Pärnu MoNo tiimis ja lisaks töötan Pärnu Rääma Põhikoolis direktori asetäitjana noorsootöö alal – ilus ja lohisev ametinimetus. Noorsootööd õppima minnes ei olnud ma kindel, et kunagi ka sel alal töötama hakkan, kuid tänaseks usun, et otsus selles valdkonnas tegutseda oli parim valik, mille ma sellel hetkel siiski tegin. Noortega töö on lihtsalt nii eriline ja äge.
Merili: Noorsootöö valdkonda jõudsin lihtsalt tugevast soovist ja sisemisest tahtest maailma rohkem panustada, kuid ma ei soovinud seda tööd alati teha. Peale laste sündi tekkis võimalus igapäevasest tööelurutiinist välja murda ja minuni jõudis sügavam sisemine nii-öelda küsitlusvoor. Mis on minu jaoks elus tähtis? Mida ma oma elus teha soovin? Millistesse projektidesse panustada ja millist tööd teha?
Täna leian, et pühendudes noorsootööle panustan oma aega ja energiat õigesse kohta. Tahan olla noortele tugi ja eeskuju, keda oleksin noorena ise soovinud ja vajanud.
— Kuidas sa sattusid töötama noorsootöö valdkonda? Kus ja mida sa selle karjääri jaoks akadeemiliselt õppima pidid, aga mida hoopis eluliselt?
Merlyn: Minu töölesaamise lugu on ilmselt üsna tavaline. Läksin ühe õppeaine raames praktikale Pärnu Noorte Vabaajakeskusesse, sain teiste noorsootöötajatega hea kontakti ning mind kutsuti noortekeskusesse töötama. Algselt käisin tööl küll ülikooli kõrvalt. Päevane õpe Tallinnas ja töökoht Pärnus – kõlas huvitavalt, kuid see kiire eluperiood oli seda väärt. Õppisin sel ajal oma aega paremini planeerima.
Merili: Ausalt öeldes olin ära tulnud palgatöölt ja ennast töötukassas arvele võtnud. Otsisin midagi, mis sobiks minu väärtustega. Tahtsin tõesti teha midagi, mis looks väärtust. Kuidagimoodi, läbi õnne, võeti mind Pärnu MoNo tiimi ja sain väikese osakoormusega tööd alustada.
Spetsiaalselt vastavat kõrgharidust just selles valdkonnas mul ei ole. Küll aga viidi meile läbi parimate spetsialistide poolt kahepäevane MoNo neljaosalist mudelit tutvustav koolitus. Lisaks oli vaja enne tööle asumist vabatahtlikuna tänavatööd proovida, et saada aimu, kas see on üldse nii tööandja kui ka töölevõetava puhul see, mida kumbki osapool vajab. Tänaseks olen esitanud noorsootöötaja kutsestandardi tase 4. Hoidke pöialt mulle intervjuuks!
— Millised iseloomujooned on vajalikud edukaks noorsootööks?
Merlyn: Empaatiavõime on see, mis peaks olema igal inimesel, kes noortega töötab.
Merili: Parim, mida selle valdkonna töötaja saab olla ja anda on armastus. Seda tööd tehakse südamega – sisemisest kutsest aidata. Õppida saab kõike. Usun, et ausus ja ehedus on kõige paremini toimivad “tööriistad”.
Konkreetsemalt mobiilsest noorsootöötst:
— Kes on mobiilne noorsootöötaja? Millega ta tegeleb?
Merlyn ja Merili: Mobiilne noorsootöötaja viib noorega läbi, tänavatöö kontekstis, temale sobivas ja turvalises keskkonnas, mitteformaalset õpet ning seda alati koos paarilisega. MoNo koosneb nelja osalisest mudelist, mis jaguneb tänavatööks ehk linnaruumis tehtavaks noorsootööks, individuaaltööks, mida tehakse ühele noorele keskendudes ning grupitööks ja kogukonnatööks, mida saab rakendada, kui noortel on mingi äge mõte, mida nad tahavad ellu viia. Eesmärk on eelkõige arendada noorte sotsiaalseid oskuseid.
— Mida pakub noorsootöö – täpsemalt MoNo?
Merlyn: Noorsootöö üleüldiselt pakub erinevaid väljakutseid, sest noortega töötades on iga päev erinev, mitte kunagi ei saa olla tööpäev täpselt samasugune nagu eile. Minu jaoks on iga noor ainulaadne, iga noorega tuleb luua side ja see loomeprotsess on tihtipeale varieeruv.
Mobiilne noorsootöö on õpetanud mul toime tulla erinevates olukordades, näiteks kuidas lahendada noorte vahelisi konflikte, nende sõnutsi “teemasid”. Kindlasti pakub noorsootöö mulle ka palju nalja ja rõõmu, toredaid hetki ja ägedaid särasilmseid noori.
Merili: Noorsootöö pakub mulle võimalust enesearenguks. Ma arendan kontakti loomise ja suhtlemisoskust, ärevuse ja pingelise olukorraga hakkama saamist. Ma väga loodan, et minust on kellelegi tänaval kasu. Kas sellest, mida ma peegeldan või mu oskusest näha inimeste potentsiaali ja võimekust. Vahepeal lihtsalt sellest, et pakun noorele ruumi ja olen kuulajaks. See tunne, mis tuleb sellest puhast andmisest, on kirjeldamatu.
— Milleks on mobiilne noorsootöötaja vajalik meie ühiskonnas?
Merlyn: Kui mina olin teismeline, siis ei olnud selliseid inimesi, kes tegeleksid nende noortega, kes linnas olles aega parajaks tegid või niisama kaubanduskeskustes ilma tegevuseta istusid. Tänasel päeval on see võimalus noortele antud, et nad saavad rääkida erapooletu täiskasvanuga kõigest, millest soovivad.
Tihti ei ole lapsevanematel aega oma lastega peale pikki tööpäevi rääkida ega tegeleda, aga laps, eriti teismeline noor, vajab tähelepanu ja lähedust samamoodi nagu beebi, kuigi nemad ei pruugi seda niivõrd välja näidata. Mina mobiilse noorsootöötajana olengi olemas just nende noorte jaoks, kellel ei ole võibolla seda inimest, kellele oma lugusid jagada. Ma olen isik, keda ta saab usaldada ning kellelt tal on võimalik nõu ja abi küsida.
Merili: Kahjuks tegeletakse sageli pigem tagajärgede likvideerimise kui ennetusega. Noorte vaimne tervis on statistiliselt madalamas seisus kui kunagi varem. Kiire elutempo tõttu ei ole tihti aega päriselus kontakti luua. Lapsevanemad on hõivatud töö, ellujäämise ja nutisõltuvusega, mistõttu noored jäävad tagaplaanile. Noored tajuvad kiiresti, kas täiskasvanud neid päriselt kuulavad või mitte.
Tänavatöö kontekstis on lähenemine noortele väga tõhus ja vajalik, sest nad ei tunne end justkui kuskil kabinetis kohustuslikus korras kinni. Neil on vabadus rääkida või mitte, igal ajahetkel ära minna või paluda meil lahkuda. Noored on kuulatud ja hoitud. Sellise meetodi abil jõuame noorteni, kellega muidu oleks keeruline kontakti saavutada. Esmane kontakt aitab noorel mõista, et ta on normaalne ja võiks kaaluda spetsialisti poole pöördumist.
Just me kummutame müüte ja eelarvamusi nende tüüpiliste noortega seotud hoiakute suhtes.
— Millised on katsumused MoNo tööelus? Millised on olnud teie parimad ja halvimad hetked?
Merlyn: Tänaseks on üsna raske katsumusi välja tuua, kuid ma arvan, et võibolla minu puhul on selleks suurtele noortegruppidele lähenemine ja nendega samale lainele jõudmine, just siis, kui tegemist on uute tutvustega. Veidi teeb ikka seest ärevaks mõeldes, kas ja kuidas nad meid vastu võtavad.
Mul on kogemus pigem ühe vanemate noorte seltskonnaga, kellest pooled olid sel hetkel juba täisealised. Nad käisid ringi suure pundina ja neile lähenemine oli keerukas, sest tihti oli märgata peade kohal suitsupilve. Me ei lähene noortele, kui nad tarvitavad tubakatooteid ja see grupp teadis seda. Vahel tundus mulle ja paarilisele, et kui nad meid näevad, hakkavad nad meelega kohe suitsetama, et ei peaks meiega silmsidet looma ega ka vestlema. See suitsupilv oli otsekui nende päästerõngas. Selline käitumine tegelikult ongi normaalne noorte puhul. Me ei peagi kõigiga vestlema ja kõiki aitama jooksma.
Parimad hetked on ikka töövõidud ehk kui ma saan olla päriselt noorele kuidagi kasulik. Näiteks sain ühelt noorelt infot, et ta käib palju jooksmas ja ta väga naudib seda. Sellel hetkel ta kuskil spordiringis ei käinud ega millegagi ei tegelenud. Jagasin talle kergejõustikutreeneri kontakti, ta võttis temaga ühendust ning läkski spordiala järele proovima.
Merili: Minu jaoks isiklikult on katsumused suurtes gruppides tõhusamat kontakti saavutada. Lisaks ka ettearvamatud olukorrad, mis ette võivad tulla.
Näiteks üks tagantjärgi pisut ärevam olukord oli kunagi tänavatööd tehes, kui üks noor oli kino ees põrandal maas ja koges paanikahoogu. Tänu noorsootöötajate motivatsioonipäeval omandatud näpuhingamistehnikale (aitäh Urmo Reitav) sain ma noorega väga kiiresti kontakti, ta rahunes ning olukord lõppes parimal võimalikul viisil.
Veel oli seik, kus üks noor tänaval ärritus, karjus ja lõi jalaga pinki. See tekitas küll sellise “võitle või põgene” tunde. Alguses mõlemad paarilisega tardusime, kuid seejärel saime olukorra rahumeelselt lahendatud.
Parimad hetked on need, kus on näha ja tunda, et minust oli kasu. Kuidagi puudutavad need südant ja hinge. Vaat seda on raske kirjeldada.
— Mis on suurim õppetund sellest karjäärikogemusest?
Merlyn: Usalda, aga kontrolli – minu jaoks on kõige suurem õppetund see, et olen noori usaldanud ja neid uskunud, kuid nemad hoopis kuritarvitasid seda.
Tänaseks arvan, et eneseareng on toimunud ja hindan neid kogemusi teise pilguga.
Merili: Alguses arvasin, et tean juba väga palju ja olen elu jooksul justkui palju kogemusi omandanud. Tänaseks näen ma aga järjest rohkem, et vajaksin täiendust siit ja sealt. Olen tänulik, et meil on väga professionaalne ja toetav tiim ning on loodud usalduslik ruum, kus me saame jagada enda tugevusi, kuid ka nõrkusi.
Suurim õppetund on olla lihtsalt inimene selle kõige paremas tähenduses. Ma ei lähe kunagi tänavale etendama noorsootöötaja rolli, olen lihtsalt inimene, kes teeb seda tööd nii kaua, kuniks mul on energiat ja jaksu anda endast iga päev oma parim.
— Milline näeb välja ühe mobiilse noorsootöötaja tüüpiline tööpäev?
Merlyn: Mina töötan mobiilse noorsootöötajana hetkel 0,2 koormusega. See tähendab seda, et nädalas olen ühe õhtu tänavatööd tegemas. Lisaks haldan sotsiaalmeediakontot, teen noortega individuaalset tööd läbi noorsootöötaja Instagrami konto, vastan meilidele ja hoian end kursis MTÜ-s toimuvaga. Tänavatööle minnes panen selga Pärnu MoNo logoga jope ja pähe punase mütsi, millega meid ära tuntakse. Esmalt saame paarilisega kokku, loeme eelmiste tänavatöö kordade logisid, arutleme, mida võiksime noortega rääkida või mida küsida ja paneme vajalikud asjad kotti kaasa, näiteks kleepsud, kommid, kondoomid, kaardimängud. Aastaajast olenevalt haarame kaasa kas korvpalli või pepulaua, millega kelgutama minna.
Kui ettevalmistus on tehtud ja oleme ennast tänavatööks häälestanud, suundume linna. Tänavatööd teeme kolm tundi, millest esimesed 30 minutit ongi ettevalmistus ja viimased 30 minutit refleksioon, kus saame ennast tühjaks rääkida ehk meie sõnul “ventileerida’’, paneme ka kirja, mida noortega rääkisime, palju üldse noori nägime ja kas oli ka midagi uut või huvitavat.
Merili lisab: Olles täna 0,4 koormusega tööl, siis hetkel ütlen ausalt, et on läinud kuidagi kiiremaks: tempot, vastutust ja sellega kaasnevat pinget, mida ma iseenda õlgadele asetan, ikka on. Kogukonna sündmusena oleme korraldamas oma esimest vestlusõhtut ning hetkel valmistan päevasel ajal ette üritusega seonduvat.
Minu tööpäev kestab tänaval olles kokku neli tundi. Noored tunnevad meid riietusest juba kaugelt ära ning tulevad hea meelega meiega vestlema ja meid kallistama. Osad on ka sellised, kes rääkida ei soovi ja neid me ei tülita ka. Austame noorte soove.
— Kui tähtis on teiste abile toetumine mobiilses noorsootöös?
Merlyn: Minu arvates on väga oluline, et oleksid olemas inimesed, kellele toetuda ja kellega jagada. Meil on ideaalne tiim, kuhu kuuluda, päriselt ka. Igal kuul toimuvad mitmetunnised kuukoosolekud, lisaks on korra kvartalis MTÜ meeskonnapäev. Võrgustikuliikmetega on meil samuti väga hea koostöö.
Merili: See on kindlasti tiimitöö. Üksinda kaugele ei jõua ja ka ohutusjuhend ei luba tänavatööd üksinda teha. Lisaks ei tea ükski inimene kõike, olenemata, kas ta on seda õppinud või kui kaua ta on seda tööd teinud. Mitmekesi on meie teadmiste pagas aga juba märkimisväärne. Me oleme oma töös kokku puutunud ikka südantlõhestavate lugudega, mistõttu on äärmiselt oluline ise neid lugusid mitte võimendada ja püüda jääda vaatleja rolli. Muidu võib mõne noore teekond hoopis noorsootöötaja enda justkui katki teha.
Meie tiimis on igakuised koosolekud, kus ongi ettenähtud aeg jagada tänavatöö ilusid ja valusid. See annab meile ruumi üksteist kuulata, toetada.
— Mida soovitaksid kellelegi, kes soovib tegeleda noorsootööga?
Merlyn: Kõik on kuulnud seda kuulsat lauset, et noored on meie tulevik ja see ongi tõsi. Panustame noortesse, investeerime neisse! Kasvatame neid sellisteks, nagu me tahame, et tulevik hiljem oleks. Hoiame ja hoolime nendest!
Merili: Mina soovitaksin eelnevalt iseenda suurimate traumadega tegeleda, sest teisi ei saa aidata jätkusuutlikult, kui enda sees on mingid väga karjuvad teemad lahendamata.
Muidu soovin aga rõõmsat meelt, sest noored on armastust ja potentsiaali täis. Nad võivad olla läbi läinud kohutavatest situatsioonidest, aga kunagi ei tohi ära unustada, et noor ei ole ta lugu. Temal on see lugu.
Kaanepilt: erakogu.
Intervjueeris noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Karola Lee Aasavelt.
