Noorteinfoportaali Teeviit Septembrikuu teemaks on “Minu hääl kogukonnas”. Sellega seoses oleme teinud kogemusloo Meriliga, kes räägib meile lähemalt enda ja oma sõbranna poolt ellu viidud projektist „Meie panus“.
1. Räägi natuke endast- kes oled ja millega tegeled?
Mina olen Merili ja mulle meeldib end enim kirjeldada kui uhket vanimat õde kuuele väiksele, kes on ühtlasi maailmamuutjast entusiast. Tegutsen hetkel peamiselt kolme suure missiooniga: Changemakersis aitame saada neid teadmisi, mida koolist ei saa, kuid on eluks siiski äärmiselt vajalikud; Huggys levitame positiivset mõtlemist ning julgust ja harjumust vaadata päriselt iseenda sisse; Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikus loome sellist tulevikku, kus sotsiaalne ettevõtlus pole mitte nišš, vaid norm.
Lisaks olen astumas samme magistrikraadi omandamisel turundus ja finantsjuhtimise erialal Tartu Ülikooli ning seiklen maailmas hea meelega ringi. Naudin tohutult kokkamist ja ilusate hetkede loomist ning jäädvustamist.
2. Mis on “Meie panus”?
“Meie panus” oli heategevusprojekt, kus oli eesmärk koguda raha esimest tüüpi diabeeti põdevaid lapsi ja noori insuliinipumpade jm sellega seonduvate tarvikute ostmise jaoks. Meie projekti keskmes olid öökullid – nimelt heegeldasime nii ise, kui ka kaasasime koole, teisi käsitööhuvilisi ja asutusi öökullist võtmehoidjate tegemisse ning pärast valmimist müüsime neid laatadel eraisikutele ja näiteks jõulukinkidena firmadele. Liitsime mitu osapoolt omavahel ning lõime 3 aastaga midagi nii suurt, et saime pea 100 000 eurot kogutud. Nüüdseks on hea meel öeldagi, et enam sellist mure insuliinipumpade kalli soetamise näol praktiliselt ei ole, sest vahepeal on toimunud muutus riiklikes strateegiates.
3. Kuidas tekkis idee sellise projekti loomiseks?
Olime klassiõe ja sõbranna Triinuga 9. klassis selles kohas, kus otsisime pärast üht edukat heategevusprojekti endale järgmist tegevust. Tegime ajurünnakuid nii rongis sõites kui ka peale tundi koolisööklas istudes. Ühel õhtul läks aga mul justkui pirn põlema – lugesin Postimeest internetis ning märkasin uudist diabeediga seonduvalt. Tol hetkel meenus mulle mu enda täditütar, kes põeb esimest tüüpi diabeeti, ja mu sugulane, kes oli teiste laste insuliinipumpade soetamise jaoks teinud üleskutseid sotsiaalmeedias. Taipasin, et siin on järgmine probleem, mida tuleb lahendada ning Triinuga hiljem telefonis rääkides ideid juba selle probleemi lahenduste osas lendasid!
4. Kas oli ka raskusi selle ettevõtmise juures?
Loomulikult oli raskusi – ma usun, et iga ettevõtmisega kaasnevad kas mingid ootamatused või lihtsalt eneseületusedki. Meie puhul näiteks oli suur õppekoht see kuidas turundust teha. Meie esimesel korraldatud kontserdil, kuhu ootasime ligi 200 inimest, tuli kohale hoopis umbes 20. See oli paras löök ja raskus, kuid kui seda läbimõtestasime enda jaoks, siis saime järgmisi tegevusi juba hoopis paremini ja edukamalt tehtud.
5. Mida soovitaksite noortele kellel on hea idee, aga nad ei oska selle elluviimisega alustada?
Ma soovitaksin ühe inimese juurde minna, kes on juba kas sarnast või mõnda muud ideed ellu viinud. Meiegi läksime algul oma eelmise heategevusprojekti juhendaja juurde, sest polnud päris kindel mida peaks nüüd tegema, kui idee käes. Ta andis meile vajaliku tuge ja suunda, mis aitas alguses esimesed sammud palju lihtsamini ära teha. Olen meie juhendajale elu lõpuni tänulik, sest tänu talle sai väga palju olulist alguse! Seega tõesti, leida mõni inimene, kes võiks osata aidata, ning siis julgelt ühendust võtta.
Küsis ja toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Astrid Kaelep.
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
.
