Seekord oleme teinud loo noorega, kes on abi saanud Lasteabi telefonist. Lasteabile on võimalik helistada tasuta numbril 116 111 või vestelda kodulehel lasteabi.ee.
Olen Marii Eleen. Olen tavaline noor- õpin koolis, käin muusikakoolis, laulan kooris, olen õpilasesinduses, tantsin ja mängin bändis ukulelet või viiulit. Sellest sügisest olen raadiosaatejuht ühes noorte saates. Õhtuti naudin jalutamist, kas mõne sõbraga telefoni teel jutustades või oma hea sõbrannaga väljas olles. Mulle väga meeldib muusikat kuulata ja selle ajal oma mõtteid korrastada.
Esimene ja ilmselt üks suuremaid raskusi minu elus oli hetk, kui mu isa ja ema läksid lahku. Alles hiljem olen teada saanud ja siiani mõtlen, kui palju see on mind tegelikult mõjutanud. Mäletan seda õhtut nagu oleks see eile olnud. Peale seda nutsin iga õhtu kaks kuud järjest. Ühe pisikese tüdruku jaoks on see väga raske, kurb ja keeruline.
Eelmine sügis oli minu jaoks väga raske. Ma jäin paljudest sõpradest ilma. Ma olin õnnetu ja nutsin väga tihti. Mida külmemaks ja pimedamaks läks ilm, seda hullemaks läks ka minul. Hiljem hakkasin lõikuma ja olin väga suitsiidne. Mulle tundus kõik täiesti lootusetu ja suhted vanematega olid pinnapealsed ning tõmbusin endasse. Minu pidevat kurvameelsust ja tujust ära olemist panid ka õpetajad ning klassikaaslased tähele.
Vanemad on alati valmis mind kuulama ja üritavad mind mõista ning aidata. Tihtipeale on emale ja isale raske end avada, kuid südames tean, et nad tahavad mulle ainult head. Palju abi olen saanud oma klassijuhatajalt, keda ma usaldan ja tema julgustab mind ning annab mulle positiivset energiat. Aasta aega tagasi hakkasin oma koolipsühholoogi juures käima ja hiljem ka pereteraapias. Nemad on mind rasketel ja väga keerulistel aegadel toetanud. Kuna ma tean, et vaimse tervise probleemid ei kao üleöö käib töö veel praegugi. Mu sõbrad samuti aitavad ja kuulavad mind. Kohe kui oli natuke halvem kirjutasin või helistasin mõnele sõbrannale ja sain oma mured ära rääkida.
Mõnel väga raskel õhtul olen ka mina lasteabisse kirjutanud ja oma murega nende poole pöördunud. Üldiselt olen saanud häid nippe, mida saab kohe kasutada, kui tunnen end halvasti ja ärevana. Mõnel juhul pakub see kindlasti turvatunnet, kui on olemas selline koht, kuhu saab kirjutada või helistada 24/7. Ma olen saanud ennast tühjaks kirjutada ja peale vestlust võib mul palju kergem olla.
Minu arvates on hästi oluline rääkida oma olukorrast mõnele inimesele. Kindlasti ei tohi jääda üksinda oma muredega. Isegi kui võib tunduda, et mul on nii tühised probleemid on need ikkagi sinu omad ja need häirivad sind. Hea oleks pöörduda koolipsühholoogi juurde ja alustada temast. Tema on spetsialist ja oskab aidata. See pole häbiasi, kui on raske ja kõik on kuidagi segane või teistmoodi. Meil kõigil on vahepeal raskemaid aegu ja see on okei, kui alati pole okei. Ise saab teha veel ka seda, et minna välja ja liikuda alguses 30-60 minutit. Liikumine paiskab verre õnnehormoone ja enesetunne läheb pikapeale paremaks. Korralik toitumine ja piisav kogus und on baasvajadused ning need võiksid olla täidetud.
Ei tohiks kaotada lootust isegi siis, kui oled täiesti augus. Alati on keegi, kes saab, oskab ja tahab aidata. Tihti on abi ka sõpradest või tuttavatest, kellel endal on sarnaseid muresid. Kui on keeruline, siis on raske uskuda, et kunagi üldse läheb paremaks, aga läheb.
