– Räägi endast, kes oled ja millega tegeled?
Olen endine ajakirjanik ja praegune kommunikatsioonispetsialist. Minu vaba aeg kulub enamasti perega koos olemisele, seepoleokei konto haldamisele, podcastile ja abipolitseinikuna tegutsemisele.
– Küberahistamine ja seepole okei konto -kuidas Sa selleni jõudisid?
Seepoleokei konto ei ole tegelikult esimene omasarnane. Mikk Pärnits lõi paar päeva enne seepoleokeid sarnase sisuga platvormi, ent see oli vastuolus Instagrami reeglitega, mistõttu konto blokeeriti. Siis kaasas ta mind ja hakkasime pihta pisut metoodilisema ja strateegilisema lähenemisega, et konto säiliks, me ei rikuks ühtegi õigusnormi ega Instagrami reeglit. Nii meie koostöö selle kontoga alguse sai. Kuid veel enne kui sündis seepoleokei, tegin ma pikalt podcasti Tissident, kus koos kaassaatejuhiga lahkame samuti nii ahistamise, naisõiguste, seksuaalkuritegude ja muude vääritikäitumiste teemasid. Seega sisend teemasse süvenemiseks oli mul juba varasemast. Kindlasti aitas kaasa ka minu kogemused politseis töötamisest, kus puutusin ka seksuaalkuritegude teemadega kokku. See kõik andis tõuke ja julguse teemat avalikkuse ette laiemalt tuua ja alustada probleemi lahendamist juba enne kui nõme tegu muutub seadusevastaseks teoks. Soovime selle kontoga ennetada ohvreid ja seda, et poistest saaks kurjategijad.
“Samuti on väga oluline avalikkuse teavitamine ja vääritikäitumise mõistmine, see, et inimesed saavad aru, mis on sobilik ja mitte ja miks.”
– Miks on sellist kontot vaja, miks seda teha?
Nagu ennist ütlesin, siis nägin, et väga on vaja platvormi, mille abil tulevasi kuri- ja väärtegusid ära hoida. Leian, et suured teod algavad väikestest asjadest. Poisist, kes ei austa tüdrukuid kasvab mees, kes ei austa naisi ja riivab nende õiguseid, käitub nendega halvasti. Sellest samast mehest võib saada mees, kes peksab tulevikus oma naist. Astudes ühiskonnana samm, kus anname juba alguses märku, et mingitsorti käitumine ei ole okei, on võimalus, et see poiss saab oma veast aru. Samuti on väga oluline avalikkuse teavitamine ja vääritikäitumise mõistmine, see, et inimesed saavad aru, mis on sobilik ja mitte ja miks.
– Tegelikult võib ju öelda, et olete koos Mikuga omamoodi suunamudijad või kuidas sulle tundub?
Klassikalises mõistes ei saa meist kui suunamudijatest rääkida, kuid oleme kindlasti mingis vormis suundasid mudinud. Meie kontolt ei leia reklaami või brändikoostöid, kuid jagame riigiasutuste ja vabaühenduste korraldatud kampaaniate sõnumeid ja edastame ka enda väljatöötatud sõnumeid. Tõstatame ühiskonnas olulisi ja valusaid teemasid, mida tihtipeale teeme esimestena. Niiet võib öelda küll, et me oleme suunanäitajad.
– Miks peab nendest teemadest rääkima?
Seksuaalvägivallast, ahistamisest ja kõigest sellega seonduvast peab rääkima, et ei tekiks inimestel muljet, et seda ei ole olemas või see juhtub kuskil kaugel kellegi teisega. Nende teemadega tegelemisel ongi suur osakaal just rääkimisel, et ohvritel kaoks valehäbi, et nad julgeksid minna ja öelda, et nendega on midagi juhtunud. Samuti selleks, et ohvril oleks teadmine, et see, mis temaga juhtus või kuidas temaga käituti, oli vale. Et kõik inimesed, naised, mehed ja teised, ei peaks sellist käitumist normaalseks.
– Kas oled ka ise küberahistamisega kokku puutunud, kui jah, kuidas sellega tegelesid ja selles olukorras toimisid?
Jah, olen küberahistamisega kokku puutunud. Aastaid tagasi tutvusin kohtinguportaalis meesterahvaga, kelle jutt oli esialgu ilus ja tore. Kõigest paari päevaga hakkas mees enda tõelisi värve näitama, käituma väga kontrollivalt, halvustades mind pidevalt ja ähvardades, et leiab mu üles kui vaid seda tahab. Samuti ähvardas ta, et ta teab minu kohta rohkem kui ma arvata oskan, sest tema pereliige töötab politseis. Kui olin ta igaltpoolt ära blokeerinud, saatis ta mulle e-maili minu tööaadressile, püüdes veel nii minuga kontakti kuidagi saada või mind mõjutada. Õnneks oli tema politseitöötajast pereliige mõistlik ja normaalne inimene ning hea politseinik ja mingisugust ohtu sellele, et mingi teave minu kohta kuskile lekiks, ei olnud hetkekski. Samuti rääkisin selle suhtluse toimimise ajal ka enda politseinikust sõbraga, kes andis head nõu, kuidas sellisele inimesele vastata, et ta mind enam ei tülitaks.
– Kuna tegeled palju nende teemadega, siis kuidas ise sellest üle saad, juhtumeid on palju, teieni jõuab palju näiteid?
Püüan teha nii, et kui seepoleokei Instagrami kontol tegutsemise selleks päevaks lõpetan ja omaenda kontole tagasi login, siis eelnevale enam ei mõtle. Kahtlemata on olnud väga stressirohkeid perioode, mil me oleme hoidnud pikalt üleval ja aktuaalsetena väga raskeid ja valusaid teemasid. Siis on küll olnud tunne, et enam ei jaksa. Aga kõige paremini aitab lihtsalt sellest keskkonnast eemaldumine. Mul on kindlad ajad nädalas, millal kontole sisse login ja ennast toimuvaga kurssi viin, ülejäänud ajal, kui tegemist pole just kiiret reagerimist või sekkumist vajava kirja või teemaga, püüan hoida end sellest eemal.
– Mis on teie sõnum noortele, millist muutust soovid Seepoleokei liikumise/kontoga luua?
Meie peamine eesmärk on ennetada kuri- ja väärtegusid ning ohvriks langemist. Samuti teeme aina enam koostööd erinevate riigiasutuste ja vabaühendustega, et levitada ühtseid sõnumeid ja rääkida olulistel teemadel. Nagu ma ennist kirjeldasin, siis kui me oleme suutnud ära hoida ühest poisist vägivaldseks meheks kasvamise, on meie missioon õnnestunud. Aga kuidas seda tulemust näha või mõõta, ei oska veel öelda.
“Seksuaalvägivallast, ahistamisest ja kõigest sellega seonduvast peab rääkima, et ei tekiks inimestel muljet, et seda ei ole olemas või see juhtub kuskil kaugel kellegi teisega. “
– Mis sa arvad, kas noored oskavad näha internetiohte ja julgevad oma muredega abi saamiseks pöörduda?
Noored julgevad meie poole pöörduda, kuid üks meie missioon on vähendada noorte hirmu politseisse pöördumise ees. Tihti kardetakse, et sellega tekitavad nad endale mingeid probleeme või ei taheta nendega vääriti käitunud inimesele lisamuresid tekitada. Selline suhtumine on arusaadav, aga väga vale. Samuti pelgavad meile kirjutanud ohvrid, et nemad ise peavad kuidagi tõendama nendega toime pandud tegu. Siis alati selgitame ja lohutame, et kuriteo või väärteo tõendamine on politsei ülesanne, sina mine lihtsalt kohale ja räägi oma lugu ära, tee koostööd, sind aidatakse. Ja isegi siis, kui väidetav kuritegu ei ole lõpuks tõendatav ei tähenda see alati seda, et see, kuidas sinuga käituti, oli õige. See ei ole hinnang sellele. Nõndaks kirjutan peaaegu iga nädal mõnele noorele soovituse pöörduda politseisse. Mõnel juhul on ka meieni jõudnud positiivset tagasisidet, et noor pöördus, sai abi ja inimene, kes temaga halvasti käitus, sai ka karistuse. Sellised lahendused teevad suurt heameelt.
– Sinu soovitus, mida teha, kuhu pöörduda kui noor on kõberahistamise ohver?
Esimene samm on sellest rääkida täiskasvanule, keda usaldad. See võib olla näiteks ema, isa, klassijuhataja, mõni lemmikõpetaja, koolipsühholoog. Alati on võimalus suhelda enda piirkonnapolitseinikuga, kelle kontaktid leiab lihtsasti politsei.ee lehelt, kui esialgu mõnele tuttavale rääkimine tundub liiga hirmus. Või kui kõik need eelnevad tunduvad esialgu ületamatud, siis kirjuta seepoleokei kontole. Me proovime anda endast kõik, et suunata abivajav noor õige teenuseni.
Artikkel on avaldatud 2022. aastal.
