Noorteinfoportaali Teeviit maikuu teemaks on ‘’Mina ja keskkond’’. Sellega seoses oleme teinud keskkonnahuvilisest luuletaja Maarja Pärtnaga intervjuu, et mõtiskleda nii üldiselt loometöö kui keskkonnakaitse üle.
Lühike enesetutvustus
Olen vabakutseline kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Tegelen ka kultuurikorraldusega, näiteks korraldan koostöös Loodusfestivaliga teist aastat üritust Linnujämm, kus kirjanikud ja muusikud tõlgendavad linnulaule. Taustalt olen humanitaar ja lõpetanud Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse ning maailmakirjanduse erialad.
Miks kõnnite ilukirjanduse radadel ning valisite eneseväljendusvormiks just luule? Ühtlasi miks olete otsustanud ka keskkonnateemadel sõna võtta?
Olen lapsest peale lugeda armastanud ja see armastus viis mind lõpuks ülikooli kirjandust õppima. Luuletama hakkasin aga varem, teismelisena, kõigepealt riimis ja siis vabavärsis. Tollal andis see mulle eelkõige võimaluse oma tundeid väljendada ja neid teistega jagada. Keskkonnakriisist olen aga kirjutanud seetõttu, et see puudutab mind isiklikult: kasvasin üles Ida-Virumaal väikeses külas, mis asub keset põlevkivimaastikke, seetõttu olen elus näinud palju keskkonnareostust. Täiskasvanuna mõistsin, et minu isiklikel keskkonnakogemustel on tegelikult palju laiem taust, mis on seotud üldiste maailmas toimuvate protsessidega.
Allkirjastasite 2016. aastal avaliku kirja Eesti metsa kaitseks ja olete tõstnud keskkonnateadlikkust ka luule kaudu, ent kuidas panustate igapäevaselt keskkonnahoidu?
Püüan elada lihtsalt, sest nii on minu meelest kõige mõnusam. Paljud asjad võib tegemata jätta ja keskkond ongi pisut rohkem hoitud. Ma pole ligikaudu seitse aastat söönud linnu- ja loomaliha, kala umbes kolm ning seni on see valik mulle sobinud. Tartus, kus ma elan, on head võimalused, et liikuda jala, jalgratta või ühistranspordiga – autot ma seetõttu ei vaja ega oma. Mulle meeldib väga linnas jalutada ja looduses matkata, saan sellest tihti inspiratsiooni ja lisaks on see hea viis, kuidas end ekraanist või stressist välja puhata. Uutele asjadele eelistan uusi kogemusi ja kultuurielamusi või lihtsalt lähedastega koos olemist.
Nagu ERRile antud luulekogu ‘’Vivaariumi’’ tutvustuses mainisite, käsitleb teos nii kliimaärevust kui keskkonna kiirest muutumisest tingitud kurbust ja masendust. Mida Te arvate, kas noor inimene või üldse inimene on võimeline midagi tegema, et nendest tundmustest vabaneda? Mida tuleks nii füüsiliselt kui mentaalselt ette võtta, et kliimakriisi tekitatud masendusest lahti rabeleda?
Ma arvan, et ärevus, masendus ja kurbus on tunded, millest peaks saama ausalt teistega rääkida. Oma vaimset ja füüsilist tervist tuleks igal juhul kindlasti teadlikult hoida ja täiskasvanud peaksid noortele siin abiks olema – ärevus ja depressioon on tõsised häired, ükskõik, mis neid siis ka ei põhjustaks. Teisalt tundub mulle, et nendel tunnetel võib olla ka oma positiivne külg, kui need on seotud hoolivusega teiste inimeste ja teist liiki elusolendite suhtes. Esialgne norutunne võib anda motivatsiooni tegutsemiseks, lahendustele keskendumine annab samuti jõudu juurde. Depressioonis inimene ei suuda tegutseda ja ärev inimene ei mõtle selgelt, aga inimene, kelles on lootust, elurõõmu, uudishimu ja teotahet elab ise õnnelikumalt ja suudab ka teisi enda ümber kaasa haarata ja muuta.
Omast kogemusest arvan, et on kaks head asja, mida saab enesetunde parandamiseks teha: keskenduda konkreetsetele probleemidele ja luua sidemeid teistega. Ebamäärase ökoärevuse tundmise asemel saab vaadata endasse ja küsida, mis on need üks-kaks kitsamat teemat või probleemi, millest mina isiklikult kõige rohkem hoolin, ja siis leida mõni viis, kuidas nende lahendamisse panustada. Seejärel luua sidemeid teiste sarnaselt mõtlevate inimestega, algatada ise mõni ettevõtmine, mis teisi kaasab, või otsida üles mõni organisatsioon, mis juba tegeleb sulle oluliste teemadega. Keskkonnaorganisatsioone on Eestis mitmeid, nendega tasub ühendust võtta, astuda liikmeks või osaleda tegevustes mõnel muul moel. Kuulun ise Eesti Rohelisse Liikumisse ja samuti on mulle väga sümpaatsed Eestimaa Looduse Fond ja Loomus.
Tõde on, et üksinda Ameerika-suurust prügisaart, linnade kohal võimutsevat tihket sudu või veetaseme hüppelist tõusu likvideerida ei saa, ent siiski tuleks igal inimesel anda endast kõikvõimalik. Panuse juurde kuulub ka enda lähedaste hoolivuspisikuga nakatamine. Kuidas saaks keskkonnahuvilisest noor motiveerida teisi enda ümber kliimat säästma?
Oma igapäevaste valikutega saab kindlasti head eeskuju näidata, aga kliimamuutuste puhul tuleks minu meelest mõelda üksikisikust laiemalt – Eesti suur süsinikujalajälg tuleb kõigepealt põlevkivitööstusest, selle tööstuse ja sellega seotud inimeste tulevik sõltub poliitilistest otsustest. Seega soovitaksin kliimamuutuste pärast muretseval noorel mõelda selgeks oma poliitilised eelistused ning minna valima. Kui veel valima minna ei saa, rääkida kliimamuutustest oma perekonnaga või osaleda näiteks reedestel kliimastreikidel.
Olete nelja luulekogu autor, samuti pälvisite nii Juhan Liivi kui Gustav Suitsu nimelised luuleauhinnad, 2020. aastal nomineeriti Teid ‘’Vivaariumiga’’ ka Kultuurkapitali Kirjanduse luuleauhinnale. On Teil kui meisterluuletajal ehk nõuandeid, nippe või julgustussõnu noortele luuletajatele, kes praegu võibolla vaid sahtlisse kirjutavad? Kuidas saada heaks luuletajaks?
Hea kirjaniku selja taga on isukas lugeja – seega soovitaksin lugeda palju, lugeda rõõmuga ja laiahaardeliselt, paljude autorite loomingut, et õppida neilt kirjutamisnippe, kasvatada maitset ja avardada mõistmist sellest, mida kirjanduses varem tehtud on. Tagasiside saamine aitab kindlasti ka. Kirjandusajakiri Värske Rõhk vastab kaastöödele, neile võib saata oma loomingut. Luulet saab esitada luuleslämmidel, mis on tihti kõigile avatud.
Nentisite ERRile, et Eesti luule kajastab eelkõige ‘’harmoonilist ja healoomulist pilti Eesti loodusest’’ ja keskkonnaprobleemidest kõneldakse pigem vähe – pole väidetavalt välja kujunenud sellist laadi poeetikat. Teeviida luulevõistlus ,,Kaitseme kasvupinda’’ on just nimelt keskkonna, mitte üksnes loodusteemaline – võibolla ehk kujunebki välja lausa uut tüüpi poeetika. Mis nippe jagaksite noortele, kes on otsustanud luuletusi keskkonnateemal viljeleda ja Teeviida võistlusest osa plaanivad võtta? Mida Te loodate näha ja lugeda, milliseid luuletusi kohata?
Loen hea meelega kõiki luuletusi, mis võistlusele saabuvad.
Omalt poolt loodaksin näha luuletusi, mis mõtestavad julgelt ja kujundlikult seda, kuidas kohalik ja ülemaailmne oma omavahel seotud. Eelmise aasta keskkonnateadlikkuse uuring ütleb, et eestlased tunnetavad globaalseid probleeme sageli kaugete ja Eesti jaoks ebaolulistena – me ei oska siin toimuvaid muutusi seostada globaalsel tasandil toimuvate muutustega. Samas lähevad meilgi talved soojemaks ja lumevaesemaks, kaovad looduslikud elupaigad ja mitmeid liike ähvardab väljasuremisoht. Kuidas see kõik meie igapäevase eluga seostub? Kas kogeme neid muutusi isiklikult? Milliste kujunditega väljendada muutuvas maailmas elamise tunnet? Kas keskkonnaprobleemidest saab luuletada ka lootusrikkalt või humoorikalt? Mida tunneb lind, kelle pesapuu on metsas maha võetud? Luule annab võimaluse neile küsimustele vastata.
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Annette Maria Hermaküla
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
