Täna jagame teiega Maarika kogemuslugu Toidupangas käimisest.
Olen oma elus palju reisinud ning elanud aastaid Hispaanias ning Inglismaal, kuid nüüd olen aga juba pikemat aega tagasi kodumaal. Mulle on alati meeldinud mitmekülgne, paindliku graafikuga töö, kus mul on võimalik oma aega ise reguleerida. Kasvatades kahte last, olen ema rolli kõrvalt kätt proovinud mitmel alal – MUAst väikefirma loomise ning juhtimiseni.
Kuidas jõudsid Toidupangani ning mida täpsemalt teed?
Kuna nüüdseks on lapsed juba suured ning vaba aega rohkem, süvenes soov tekkinud vaba aega millegi ühiskondlikult kasulikuga sisustada. Pandeemia ajal suurenes see soov veelgi enam. Uurisin internetist erinevaid heategevusorganisatsioone ning Toidupank tundus nendest sobivaim. Praegusel keerulisel ajal leiavad tahtmatult Toidupanka oma tee ka inimesed, kes sellist elu keerdkäiku uneski poleks osanud näha. Teadmine, et selline saatus võib tabada meist igaüht, ka lähedast ning et abikäed on alati oodatud, võtsin oma südameasjaks Toidupanga vabatahtlikega ühineda.
Kui tihti panustad toidupanga töösse?
Erinevalt vajadusest käin Toidupangas abiks 2-3 korda nädalas.
Mida oled enim tööst õppinud?
Suheldes niivõrd erinevate inimestega, olen õppinud empaatiat ning kannatlikkust. Astudes välja oma tavapärasest keskkonnast ning mugavustsoonist, maailmavaade kindlasti muutub ning avardub. Seetõttu usun, et vabatahtliku töö on kasulik ning arendav igas eluetapis, nii noortele kui vanematele inimestele.
Millised on suurimad väljakutsed? Meeldejäävaim hetk?
Ma ei nimetaks seda väljakutseks, kuna olen juba oma loomult positiivne, avatud ning abivalmis inimene aga need isikuomadused tulevad vabatahtliku töös kasuks ning motiveerivad ka teisi.
Meeldejäävaid hetki on mitmeid ning erilisi momente on igas päevas mil Toidupangas abiks olen. Ühena erilisematest meenub näiteks päev, kui üks vanem proua tuli oma iganädalase toidupaki järgi. Sel päeval aga oli Toidupanka jagamiseks saabunud mitu torti. Hetk kui ulatasin vanaprouale terve sefiiritordi, ei lähe meil vist kummalgi iial meelest. Memmel tulid pisarad silmi, kuna ta ei olnud juba aastaid torditükikestki endale lubada saanud.
Mis mõnele võib tunduda tühise pisiasjana, oli memmekesele elu üks erilisemaid hetki ning ta meenutab seda iga kord kui mind näeb!
Lugu on valminud koostöös Toidupangaga.
Artiklit toimetas noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Mariliis Lulla
Artikkel on avaldatud 2022. aastal.
