Olen olnud ESK ja Erasmus+ maailmaga seotud juba aastaid, mitme erineva rolli kaudu. Idee minna vabatahtlikuks mõlkus mõtetes juba pikalt ning tundsin, et nüüd on õige aeg üks enda unistustest täide viia. Julgen tunnistada, et vabatahtlikuks minek oli minu lahendus murda ennast välja tekkinud rutiinist ja leida uuesti ülesse elurõõm, mis selleks hetkeks oli kiire elu-ülikool-trenn formaadis hakanud hääbuma.
Enne kandideerimist oli mul teadmine, millisesse projekti ma minna soovin: Malta, Itaalia või Portugal, seotud Punase Risti projektidega. Kahjuks sellel hetkel ei olnud ühtegi taolist pakkumist ja olin otsuse ees, kas muuta natukene oma unistuse detaile või hoida veel kinni ja loota parematele tulevikuvõimalustele. Otsustasin enda soovid ja surve “ma saan seda vaid korra elus teha!” tahaplaanile panna ja puhta lehena leidsingi projektipakkumise hoopis Kreekas. Panin avalduse teele ja eneselegi ootamatult osutusin valituks. Kelle arust saatus, kelle jaoks juhus, kuid sain au veeta 7 kuud ELIXi juures hariduskeskuses, tegeledes põgenike kaasamiseks. Etteruttavalt saan öelda, et enda kinnisideedest loobumine oli minu eelmise aasta parim otsus!
Minu projektiks oli ELIX organisatsiooniga seotud Patisioni (Ateena kesklinna) hariduskeskuses Multispace osa juhtimine. Multispace on avatud keskkond põgenikele ja kohalikele, kus saab osaleda tasuta mitteformaalsetele meetoditel põhinevates tegevustes. Korraldasime regulaarselt inglise keele ja kreeka keele tunde, käsitööringi, kudumisringi, filmiõhtuid, joogatunde, zumba klasse, Stop Motion ja fotograafia klasse, arvutitunde nii gruppidele kui ka individuaalselt. Peamiselt olid tegevused mõeldud täiskasvanutele, kuid tegelesime ka noorte ja mõnikord lastega.
Igapäevaselt olime avatud tööpäeviti lõunast õhtuni, korraldades tunde, planeerides lisaüritusi, vajadusel nõustades-toetades inimesi nii info leidmisega kui ka igapäevategevustega, mis võivad teisest kultuuriruumist või vähemate võimalustega inimestele esialgu tekitada õpibarjääre. Igasugune osalus oli vabatahtlik ning olime avatud ka väljaspool tunde selleks, et inimesed saaksid lihtsalt koos aega veeta turvalises keskkonnas. Kuna mul oli kindel soov viia ellu ka mõni initsatiivprojekt, siis korraldasime aeg-ajalt koostöös teiste organisatsioonidega nii esmaabi infotunde, spordipäevi kui erinevate pühadega soetud tähistamisi. Igapäevaelu on raske tavalisse rutiini panna, sest lisaks tundidele kuulus nende sekka ka koostöö teiste ELIX organisatsiooni osadega, kohtumised teiste organisatsioonidega, ühiste koostöövõimaluste kaardistamine, mõned Erasmus+ alla kuuluvate projektide elluviimine ja lisakoolituste korraldamine. Organisatsiooniga saime suurepäraselt omavahel hakkama, mis tähendas, et tavapärase rutiini vahel oli piisavalt vabadust ja võimalusi uusi väljakutseid leida.
Projekti käigus õppisin väga paljud eri tasanditel. Kuna tegelesin palju põgenikega, siis sain palju targemaks selle osas, milline näeb tihtipeale välja nende kogemus, millistel põhjustel inimesed oma koduriigist põgenevad, kuidas tulla toime kohanemisega uues kultuuriruumis ja ehitada ülesse uusi unistusi. Sellest tulenevalt õppisin ka väga palju iseeenda kohta: kuidas panna paika enda piirid ja kuidas olla empaatiline, ilma võtmata kõiki maailma probleeme koju kaasa. Õppisin, kuidas ühist keelt ei ole vaja, kui valemisse tuleb sisse jalgpall või Uno kaartide mängimine. Kusjuures see toimib nii täiskasvanute, laste kui ka kolleegidega!
Enda aja jooksul märkasin, kuidas ma ei pane üldse pahaks lisakilosid, kui need tulevad suurepärasest toidust, mida meie osalejad iganädalaselt tänutäheks küpsetasid või kuidas tähenduslikke inimsuhteid saab luua ka terve kohviku kollektiiviga, kui sa iga päev nägu naerul käid samas kohas pirukaid ostmas.
Õppisin ka seda, et kultuurilised erinevused ja konfliktid saavad lahendatud, kui on julgust nendest rääkida ja kasutada aktiivset kuulamist, seest austus ja ausus ei jää keelebarjääri taha. Rasketel hetkedel on vaja lihtsalt kallistust kolleegidelt ja isegi kui asjad ei ole ideaalsed, siis proovimine on juba pool võitu. Suurim õppetund oli kinnitus iseendale, et kui südamest panustada, siis tulemus ei jää tulemata ning isegi kui lahkumine on raske, siis hinge jääb tänulikkus tekkinud sõprade eest!
Projektikogemust on pea võimatu panna kompaktsesse vormi, mis annaks ülevaate kui palju head ja kasvamist see inimese ellu toob. Minu kogemus oli täis tõuse ja mõõnasid, palju naeru aga ka mõningaid pisaraid, ühe korra soovi alla anda ja selle kiuste suurimat tänutunnet, et ma ei lubanud seda endal teha. Minu eesmärk murda rutiin ja leida üles oma elurõõm sai täidetud. Muidugi on see jätkuv protsess, kuid see oli parim samm alustamiseks. Seega, kui sa tunned, et soovid samuti leida uue hingamise, murda rutiini, ei tea kuhu peaksid enda karjääri osas liikuma, tahad puhata õpingute vahel või lihtsalt mõista paremini maailma meie ümber siis on vabatahtlikuks minek just sinu jaoks! Ole hoiatatud, sa võid armuda uude riiki ja kultuuri, ilma seda tähele panemata!
Soovid samuti minna välismaale ESK programmiga vabatahtlikuks? Kirjuta estyes@estyes.ee!
Allikas: EstYes blogi
