Leinast Lootuseni

Ma mäletan, kui kaotasin inimese, kes oli mulle vanaema eest. Olin 9-aastane, kui see juhtus. Jõudsin just sõbra poolt tagasi; kui tuppa jõudsin, olid kõik väga vaiksed ja seisid ta voodi juures. Ma teadsin, et ta on väga haige, aga ei tulnud selle peale, et ta elutee otsa saaks. Ma jõudsin paar sekundit enne ta viimast südamelööki, ta oli mu ära oodanud, ma väärtustasin seda väga, eriti hiljem, kui leinast üle sain. Kui mu ema mulle selgeks tegi, mis just juhtus jooksin toast välja, selle naise armas lamba moodi koer minu kõrval. Ma istusin õues ja nutsin, see tundus minu jaoks nii ebaõiglane, miks peab keegi nii südamlik ja tore ära surema, kui ta väärib lõpmatut elu. Tema kaotus mõjus ka koerale, me hakkasime väga kokku hoidma. 

Enne tema kaotust ma ei saanud surmast aru, see oli lihtsalt sõna, mida olin varem kuulnud. Ma ei teadnud, et see võib nii valus olla – teadsin, et surm pole meeldiv asi, aga ei uskunud, et võiksin kedagi sellele kaotada. Siiamaani tuleb mul pisar silma, kui näen kedagi, kes on väga nõrk ja haige, sest tean, kui valus on  lähedastele kalli inimese kaotamine ja kuidas võib kellegi elu lihtsalt ühel hetkel otsa saada. Mul võttis kaua aega, kuni sain surmast mugavalt rääkida, sest iga kord oli soov nutta. Leina vältida on peaaegu võimatu, sest keegi ei ela igavesti, aga sellega tuleb leppida. 

Leinast üle saamine on lihtsam, kui rääkida sellest kellegagi, teema vältimine ei aita, vastasel juhul jääb see tunne su hinge ja üksinda sellega toime tulla on raske; see võib tekitada depressiooni ja ärevust. Kui aga rääkida ei taha, siis enda mingilgi moel väljendamine võib siiski hea olla: kirjuta paberile või arvutisse kõik oma mõtted või räägi need diktofonilindile. Saad pärast salvestatut kuulata või siis ära kustutada. Kolides oma mõtetega peast paberile, saad neid sorteerida, korrastada, ümber paigutada, uurida. Kui kaotusega toimetulek väga raskeks osutub, siis oleks hea pöörduda nõustaja juurde, sest enda sees valu hoida on raske ja eksperdilt on kõige parem abi otsida; sõbrad võivad toetada, aga nad ei saa sind otseselt, professionaalselt aidata. 

Surma tuleb võtta osana elust, see juhtub. Kohe pärast lähedase surma võtsin oma südameasjaks ta koera eest hoolitsemise. Mitu aastat hiljem, kui hakkasin suuremate, see on keskkonna teemadega tegelema, sain aru, et ta oli minu jaoks väga suur inspiratsioon. Ta oli väga motiveeritud, julge, vapper, enesekindel, iseseisev, rõõmus ja energiline naine, kes oleks võinud veel nii palju maailmas korda saata. Ta ei kartnud takistusi ega rumalust, ta ei lasknud ennast teistest häirida. Kuna tema rohkem maailma jaoks teha ei saa, siis jätkan mina; iga kord, kui mul julgusest puudu jääb on ta üks esimesi kellele mõtlen. 

Kellegi kaotamine võib olla väga suur õppetund või edasiviiv jõud tulevikuks, samas on ka okei, kui leinaga tegelemine võtab kauem aega – aktsepteerima peab kaotust ühel hetkel ikkagi. Võib ka juhtuda, et leinatunnet ei tekigi (olukorraga leppimine käib kiiresti), see ei tähenda, et sa ei hooli – alati pole valu lihtsalt see õige tunne, sõltub olukorrast. Tuleb väärtustada igat sekundit oma kallitega veedetud ajast, hinnata nende olemasolu oma elus. Ma olen hakanud aktsepteerima seda, et aeg kallitega on piiratud – ma võtan alati nendega koos olemisest maksimumi. Surm pole halb asi, see on osa elust. Ma täpselt ei tea, mis peale surma inimesega juhtub, aga olen kindel, et mu kaotatud lähedased on kindlas kohas ja alati mu südames.