Noorsooteatris etendub Johan Elmi lavastus „Kasvav kuu“, mis põhineb Sarah Crossani romaanil „Kuutõus“. „Kasvav kuu” räägib kahe venna loo. Muuhulgas otsitakse vastuseid küsimustele: Mida on üks elu väärt? Kui palju on meis jõudu, et oma saatust muuta? Tuleva esietenduse ja vaimse tervise teemakuu valguses tegime juttu lavastaja Johan Elmiga.
Tutvusta ennast veidi. Kes oled ja millega tegeled?
Mu nimi on Johan Elm ja ma olen lavastaja. Ma olen alati teadnud, et tahan lugusid jutustada ja teatris on mul selleks ainulaadne võimalus.
Tihtipeale pole inimestel päris täpset aimu, mida lavastamine üldse tähendab. Eks see olegi palju erinevaid asju, aga ma püüan seda kuidagi sõnadesse panna. Eksiarvamus on see, et lavastaja ütleb näitlejatele, kustpoolt nad lavale peavad tulema ja siis õiendab, kui neid kuulda pole. Ka nii saab lavastada, aga see pole kaugeltki kõik. Lavastaja vastutab terviku eest. Kõik on autorid – näitekirjanik, näitlejad, valguskunstnik, helikunstnik, lavakujundaja jne – aga lavastajal peab olema sellest kõigest ülevaade. Sest kui on vaja midagi otsustada, siis vaadatakse tema otsa. Lavastaja peab inspireerima ja julgustama näitlejaid, looma nende rollid nendega koos. Peegeldama neile seda, mida nad teevad. Lavastaja ei saa lihtsalt öelda, et me teeme nii ja jutul lõpp. Vastupidi – me teeme koos. Teater on koostöö. Lavastaja peab oskama ka oma mõtted kõrvale panna, kui proovis juhtub midagi huvitavamat. See on psühholoogiliselt väga huvitav eriala – kogu aeg pead hoidma tasakaalu. Ja tuleb väga austada kõiki teisi, kellega koos töötad.
Lisaks lavastajale ja dramaturgile oled Sa tegelikult ka näitleja. Mida sa naudid rohkem, lava peal olekut või lava taga tegutsemist?
Olen palju selle peale mõelnud, et kas ma pean valima. Ja olen otsustanud, et ei vali! Ma naudin mõlemat väga palju. Viimastel aastatel olen keskendunud lavastamisele, arendanud just selleks vajalikke oskusi, aga naljakal kombel (samas on see ka väga loogiline) olen läbi lavastamise näitlemise kohta ülipalju õppinud. Olen praegu ka lavakunstikooli magistris ja näen oma eriala hoopis teistsuguse pilguga. Ma armastan lavastamist. Kui ma peaksin ainult seda elu lõpuni tegema, oleksin ma õnnega koos. Aga ma tahan ka väga näidelda. Olen alati tahtnud. Hetkel tean, et olen osavam lavastaja kui näitleja, aga ennast saab alati edasi arendada. Kui antakse võimalusi.
Oled varasemalt õppinud graafilist disaini. Millest tuli selline kannapööre graafilisest disainist teatrimaailma? Kas see oskus tuleb ka Su tänases töös kuidagi kasuks?
Ma pole graafilist disaini kunagi õppinud. Ma õppisin EKAs graafikat, vabade kunstide osakonnas. Need on täiesti erinevad asjad, aga paraku ajatakse neid alatasa segamini. Ma arvan, et graafika on vähemtuntud eriala, sest me näeme seda enda ümber vähem. Ja ma kujundan palju plakateid, mis ju tegelikult on graafiline disain. Aga ei, ma ei ole seda ülikoolis õppinud. Kõik, mida oskan teha Photoshopis, õppisin ise.
Ma saan ka sellest aru, et minu erialavahetus tundub kannapöördena, aga minu jaoks oli see kõige loogilisem asjade käik. Ma tahtsin juba enne EKAsse sisse astumist teatrikooli minna, aga sinna on paraku päris raske sisse saada. Ma ei saanud ja kuna olin kunstiga terve elu tegelenud, siis oli EKA järgmine valik. Aga nagu ma enne mainisin, siis ma olen lugude jutustaja. Ja olen alati otsinud endale kõige sobivamat viisi lugusid jutustada. Teater tõmbas mind kogu aeg, isegi siis, kui ma ei teadnud üldse, mida teatritöö tegelikult tähendab. Mul läks väga kaua aega, enne kui lavakasse sisse sain. Ju siis oli mul vaja veel aega kasvada.
Aga õnneks tuleb mu kujutava kunsti kogemus teatrimaailmas vägagi kasuks. Ma ei taibanud seda kohe, aga ühel hetkel sain aru, kui oluline on kriitika kuulamise oskus ja iseenda kui kunstniku/autori tundmine. Milline on minu tööprotsess? Millal on mul visioon kõige selgem ja millal tundub, et kõik on kohutav ja ma olen mõttetu? Sest need hetked tulevad iga kord, kui midagi loomingulist teha. Kui seda tulihingeliselt teha. EKA oli selles osas nagu soojendustrenn lavaka jaoks. Ma oskasin teatrikoolis kogu selle rõõmu, kahtluse, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste keskel ise terveks jääda. See on hästi oluline. Ja samuti on mul hea meel, et ma oskan oma lavastustele ise plakateid, kavalehti, reklaamvideod jms teha. Oskan vastutada kogu terviku eest.
Kui mõjus vahend on Sinu arvates teater vaimse tervise teemade teadlikustamiseks?
Ma arvan, et väga mõjus. Teater ei ole asi, millest peaks aru saama. Teater on asi, mida peab tundma. Teater tegelebki sellega, miks ja kuidas me oma emotsioone välja elame. Teater tegeleb väga põhjus-tagajärg seostega. Ja minu meelest see aitab ka oma elu paremini mõista. Iga lavastus on mingi inimlik olukord, mis on nagu suurendusklaasi alla pandud – lavastajal ja näitlejatel on võimalus konkreetsetele asjadele tähelepanu pöörata. Näitlemine on omamoodi teraapia. Lavastamine samamoodi. Ja miks mitte ei võiks ka teatris käimine olla teraapia. Võimalus näha, mismoodi keegi teine tegelane elab ja käitub, millest ta mõtleb ja mida ta elult tahab. Võimalus teda mõista ja seeläbi ka ennast mõista.
Ja kuna Eestis käiakse tõesti väga palju teatris, siis on see suurepärane võimalus pöörata tähelepanu seda vajavatele teemadele, muu hulgas ka vaimne tervis.
Oma teostes keskendud Sa pigem inimloomuse tumedamale küljele? Miks see Sind paelub? Miks just sellised teemad?
Ma olen ise inimesena väga helge ja lootusrikas. Armastan elu ja inimesi enda ümber. Võib olla selle pärast?
Aga ma ei tee seda meelega! Ma ei otsi meelega ainult n-ö tumedaid materjale. Ma tahan saada võimalikult palju kogemusi. Ma tahan teada, mis on inimeseks olemise saladus. Meis on väga palju peidus, heledat ja tumedat. Ja seda kõike ma tahangi avastada. Ma tahan teada, miks me oleme nii nõrgad, kadedad, õelad, heatahtlikud, poeetilised, üllad ja armastavad. Nendes materjalides, millega ma siiani tegelenud olen, on minu jaoks avaldunud midagi inimeseks olemise kohta. Kõige selgemini näen ma seda piirsituatsioonides, kus inimene ei oska või ei saa enam käituda sotsiaalsete kommete järgi. Piirsituatsioon on midagi, mis on väga erinev igapäevasest elust. Kus on palju, mida kaotada ja palju, mida võita. Seal hakkavad tööle instinktid. Ma tahan üle kõige teada, mis meie sees peidus on. Ja miks me seda peidame. Ja tegelikult tahan ma üles leida valguse. Pimedas paistab valgus kõige paremini.
Sinu uus lavastus “Kasvav kuu” põhineb noorteromaanil “Moonrise”/”Kuutõus”. Kuidas jõudis see tekst Sinuni? Mis hetkel tekkis mõte see romaan teatrilavale tuua?
Noorsooteater kutsus mind lavastama ja andis materjalivaliku osas vabad käed. Ja ma otsisin seda õiget materjali ikka väga kaua. Olin paar korda juba alla andmas. Mulle tundus, et olin kõik maailma noortenäidendid läbi lugenud. Aga siis pakkus teater, et ma loeksin hoopis noorteromaane. Ja sealt leidsin ma selle õige. See raamat haaras mind koheselt endaga kaasa, see on väga hästi kirjutatud. Väga aus ja lihtne, samas poeetiline materjal. Kui ma selle läbi lugesin, teadsin, et pean sellest näidendi kirjutama. Ma ei teadnud veel, kuidas täpselt, aga teadsin, et pean. See on väga oluline lugu kasvamisest, andeks andmisest ja tingimusteta armastusest.
Mis sa soovid, et vaatajad sellest lavastusest kaasa võtaksid?/Mille peale soovid neid mõtlema ärgitada?
Et elu ei mõõdeta päevades. Ei ole oluline, kui palju sul elupäevi või võimalusi sul on. Oluline on see, mida sa nendega teed. Et me ei saa pidada kellegi teise elu mõttetuks lihtsalt selle pärast, et see ei ole meie eluga sarnane. Et me näeksime inimest, mitte tema välimust, haridust, oskusi ja oskamatust. Ja kõige olulisem on see, et me ei ole ainult need halvad asjad, mis meiega juhtunud on. Me oleme teised asjad ka. Me jääme tihtipeale kinni just halba (traumad, ebaõnnestumised, pettumused) ja arvame, et see defineeribki meid. Aga ma oleme ka väga palju muud ja ilusat.
Kuidas hoiad Sina oma vaimset tervist? Kas ka teatrikunstil on selles oma osa?
Selles mõttes jah, teatrikunstil on selles oma osa, sest mul on võimalus teha seda, mida ma kõige rohkem teha tahan. See teeb mind õnnelikuks ja tänulikuks. Teatritöö on väga pingeline, stressirohke, tunnete virr-varr. Aega on kogu aeg liiga vähe. Aga ma hoian meeles seda, kui väga ma sellest tööst unistasin ja kui väga mul on vedanud, et ma saan oma unistuste tööd teha. Ja siis ongi kõik korras.
Elus ei saagi kogu aeg kõik väga hästi olla. Elu peabki üles-alla liikuma. Kui ma olen parasjagu kuskil tumedas augus, siis ma püüan sellest õppida. Kuidas ma siia jõudsin ja kuidas ma varem siit august välja olen saanud? Kõik sellised kogemused teevad mind targemaks, tugevamaks. Järgmine kord pole madalseis enam nii madal.
Ma võtan endale aega puhkamiseks. Logelemiseks. Sunnin oma ajul ennast välja lülitama. Teen asju, mida mulle meeldib teha. Võtan aega.
Ja üks suur eluline muutus, mida ma siiamaani tunnen, on see, et ma ei saa olla ainult teiste meele järgi. Kui ma pingutan ainult selle nimel, et kellelegi teisele meeldida, siis ei lõppe see nagunii hästi. Ma pean kõigepealt endale meeldima. Ja kui ma olen iseendaga rahul, siis tulevad mu juurde need inimesed, keda mul tegelikult vaja on. Nii et võtkem aega ja julgust iseendaga tegeleda. Iseennast tundma õppida.
Artikli autor noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Laura- Liisa Tõldsepp.
Foro: Eugen Tamberg
