Tere! Olen Laura, 36-aastane noorsootöötaja ja olen neliteist aastat elanud Suurbritannias, neist viimased kaksteist Šotimaal, Aberdeenis.
Kirjutan endale huvitaval hetkel, sest olen just tööd vahetamas ning ei tea veel mida uus töö tegelikkuses endast kujutab. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga nimega SHMU (Station House Media Unit), mis aitab noori tööpõllule, neile nii raadiostuudio kui ka telestuudio abiga vastavaid oskusi õpetades. Aitama hakkan ma kas siis SHMU programmidega liitunud noortegruppe, kooli lõpuklassides olevaid huvilisi või ka lausa vanglas viibivaid noori. Töö on edasiminek nii palga kui enese proovilepaneku suhtes ja ootan huviga mida see järgmine seiklus endast kujutab.
Viimased kolm ja pool aastat olen ma leiba teeninud Aberdeen Foyer-is, samuti heategevuslikus organisatsioonis, mis töötab noortega, kes ei ole koolis väga edukad või on juba haridustee lõpetanud ning soovivad abi erinevate töö-alaste oskuste hankimisel. Jõudsin sinna kaarega läbi kahe kodutute varjupaigas töötatud aasta ja olen rõõmus, et olen leidnud tee tagasi noorsootöö juurde. Enne seda olen siin Suurbritannia „saarekesel“ kätt proovinud lisaks nii kinotöölisena, riietepoe müüjana kui ka äriturismi-agendina. Samuti sain ma Aberdeeni Kolledžis ka rakenduskõrghariduse diplomi Reisi- ka Turisminduse (Travel and Tourism) kursusel.
Välismaale minemise tuhin tuli meile kaksikõega peale siis kui me saime ühe minu tuttava kaudu teada sellisest imetoredast süsteemist nagu seda on Taani rahvakoolid.
Lõpetasime tol ajal – suvel 2006 just oma haridusteid Eestis – õde suurt ja mina Pisipeda ja tahtsime nii öelda laia maailma õnne otsima minna.
Päris samasse rahvakooli me siiski avaldusi ei saatnud, aga toreda elamusaasta ning rohkelt sõpru ja suhtlemisjulgust saime me mõlemad. Sestap tekkis toreda õppeaasta lõppedes dilemma, et kas minna ja alustada tööpõllul kõplamisega kodus Eestis või seada binoklid suunaga veel kuhugi kaugusesse.
Määravaks sai see, et olin Taanis oma kursusel tutvunud ühe toreda briti noormehega ja kuna too elas Inglismaal Bristolis siis sinna me õega oma ninad pöörasimegi, kõrvus helisemas semu lubadus meid nõu ja jõuga aidata. Samuti langes valik Inglismaa kasuks sellepärast, et me olime oma VHK inglise keele haridusega juba Taani koolis väga hästi hakkama saanud ning lootsime seega end keelebarjäärist hõlpsamini üle vinnata.
Kohalik sõber aitas meid oma perega ikka väga väga palju. Tema oli see, kes käis meie tulevasi elukohti kontrollimas ning sealsete majaomanikega rääkimas, et meie tulekuks kõik vonksis oleks. Üürisime nimelt tube vastava netilehekülje kaudu otse omanikult ning kuna see oli meie esimene taoline ettevõtmine, ei teadnud me ju sugugi kas tegu on petukaubaga või mitte.
Samuti oli ta emotsionaalseks toeks kui me suures tööotsimise meeleheites vaevlesime, kutsudes meid näiteks rattaretkele või oma koju õhtusöögile, et mõte vahepeal ka mujale viia.
Kõige raskem aeg minu jaoks oligi see esimesed kuu aega mil me muudkui töökuulutustele vastasime ja oma CV-sid saatsime. Jah, kuu aega ei tundu ju väga pikk aeg, aga kuna me ei olnud palju raha kõrvale pannud, siis aeg muudkui tiksus ja ilma kohaliku teenistuse leidmisega oleks me pidanud sabad jalgevahel tagasi koju lendama.
Õnneks helistati meile Vue kobarkinost ja minu ajutine südamekloppimine ning ärevushäire haihtus juba enne esimese palga saamist.
Tol ajal – aastal 2007 – oli meil enne tööle saamist vaja teha avaldus tööloa saamiseks, mis maksis umbes 80 eurot. Samuti oli meil vaja tervishoiu kaarti (National Insurance Card) ilma milleta naljalt kuhugile kandideerida ei saanud. Sestap soovitangi igale Suurbritannia huvilisele enne siia tööle tõttamist koguda piisav raha kahe-kolme kuu väljaminekute katmiseks. Siis on endal stressi ikka palju vähem ning ema ei pea pangalaenu võtma nagu meil.
Peale ülalmainitud dokumentide, kohalike panga- ja SIM- kaartide muud erilist me tegema ei pidanud. Nüüd seoses Brexitiga on aga nõuded ilmselt muutmas ning seega peab silma peal hoidma ning õigetes veebilehtedes natuke sirvima enne kui lennupiletid ostma hakata.
Meie enda käekäik hakkas paranema ja raha natuke rohkem kaardile jääma ehk aasta kaks peale saabumist, nii et lihttööga siin ratsa rikkaks siiski ei saa. Pidime keetma palju potte riisi ja sügavkülmutatud hernestega enne kui saime kusagil väljas söömas käia või isegi mõelda päris oma üürikorteris elamisele. Esimene aasta Bristolis, teine Walesis Cardiffi linnas ning isegi peale Šotimaale Aberdeeni kolimist pidime me läbi ajama ühiskorterite mõnude ja valudega.
Muidugi on see suurepärane viis raha kokku hoida ning inimestega tutvuda, kuid kui meil juba Šotimaal elades tuli lõpuks võimalus õe ning minu kohaliku noormehega kokku kolida, olime me väga rõõmsad, et me ei pidanud enam teiste järelt koristama ega taluma hiliseid pummelunge, samal ajal kui ise tahtsime uueks tööpäevaks jõudu koguda.
Päris oma kodu ostmiseni jõudsime me alles eelmisel aastal, olles koroonast tingitud kokkuhoiuga lõpuks piisaval palju raha ettemaksuks kõrvale saanud panna. Hetkel elan mina siis Aberdeenist pisut põhja poole jäävas väikelinnas Ellonis ja minu õde omab korterit Aberdeenis.
Rahast veel rääkides pean mainima, et kuigi alguses oli meil raske ja me siiski palju endale lubada ei saanud, oli meil siiski võimalik päris soodsalt uusi riideid soetada. Mäletan, et oma esimesel koduvisiidil läksime õega välismaalt teenitud papiga uhkelt poodlema ja ei saanud aru KUI kallis Eestis kõik on, eriti hilbud! Suurbritannias Primarki ja muude taoliste poodidega ära harjunud tundus koletu röövimine pluusi eest 20 eurot maksta.
Ma lisaksin ka, et üürihinnad on siin päris sarnased kui Eestis, see oleneb aga linnast kuhu kolida ning ka sellest, kas tegu on kesklinna korteriga või näiteks linnast veidi eemal asuva väikelinnaga, kus raha eest siiski palju rohkem saab. Transport maksab rohkem kui kodus ,aga näiteks enamik kaupadest on siin odavamad. Raamatud maksavad palju vähem kui kodumaal ning poed nagu Aldi ja Lidl aitavad raha kokku hoida toidukaupade pealt.
Kui nüüd toidust juba juttu tuli mainin ära kui väga me õega igatseme kohukesi! Iga kord kui me kodumaad väisame (ning seda on tavaliselt kaks korda aastas), ostame me kokku virnade viisi nii Eesti kui ka Läti toodangut ja sööme end lolliks. Samuti igatseme me ema tehtud heeringat-kartulit, Eesti jäätisevalikut ning ka musta leiba, mida siin siiski päris parimal kujul leida pole, hoolimata paljudest Poola poodidest ning isegi Tesco suurpoodi tekkinud „väljamaa“ riiulivahest.
Veel tunneme me kohutavat kadedust selle üle, kui kutsuvalt sillerdab Läänemeri meie Eesti-semude Instagrami piltidel ning kui palju on kodumaal suviti välikontserte mida huvitavates kohtades nautida saab. Siin pole meri siiski ujumiseks väga soe ning ka välikonsterdid on heitliku ja pigem tuulise suve tõttu pigem suursündmused kui iga küla tavaline nädalavahetus.
Siiski, siin on mäed ja piltilusad järved, mägiveised ning karmid kaljud, mille jalamil vahutab Põhjameri. Samuti on siin suuremad palgad (ehkki see vahe hakkab kaduma) ning väiksemad sääsed, keda ma kohe üldse taga ei igatse.
Kõigil, kellel on huvi Inglismaal või Šotimaal töötamise vastu, soovitan ma tutvuga esmalt www.gov.uk leheküljega ning Šotimaa puhul ka järgneva leheküljega https://www.scotland.org/about-scotland/visa-and-immigration.
Samuti soovitan mõelda ja üle vaadata oma sõpruskond kes võõrsil juba elavad ning ka kohalikud sõbrad, sest ilma kohaliku toeta on raskem võõral maal kanda kinnitada. Raskem aga mitte võimatu! Ja kindlasti on vajalik piisaval hulgal raha, et esimesed kaks kuud saaks ilma töö olemasoluta ära elada. Tihti on töökohale saades ju esimene palk alles kuu aja pärast pangakontole potsatamas ja seda pikisilmi oodata on siiski piinav.
Peamine aga on, et tööle tullakse hea positiivse ellusuhtumisega ja piisavalt paksu nahaga ning varuma peab ka tubli annus kannatust, küll siis kõik paika loksub!
Artiklit toimetas sisuloome-ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla
Artikkel on avaldatud 2022. aastal
.
