On ilmselt vähe inimesi, kes pole veel kuulnud vaesest tudengist. Kuidas tegelikult olukord on ja milliseid valikuid saab tudeng igapäevaselt teha seistes toidupoes riiuli ees?
Nali naljaks, ega tegelikult pole selline situatsioon ilmselt ühelegi tudengile päris võõras. Igapäevaselt kerkib küsimus selle kohta, et mida, kus ja millal süüa. Igati normaalne! Paraku varjutavad suurt valikuvabadust aga sageli mõtted, et söögi peale ei tahaks liigselt raha kulutada, kõik ju päris ei maitse, või hoopis, et on aega vaid paar ampsu kiiruga alla kugistada. Ja siis otsustab end meenutada veel ka vana tuttav kohusetunne: noortel on keskkonnakriiside leevendamises võtmeroll ning jätkusuutlikuma tarbijakäitumisega oleks pidanud alustama hiljemalt aastate eest.
Kuidas olukorda parandada?
Tundub ületamatu kõike arvesse võtta ja üldse midagi süüa leida. Tõsi, söömata kaua tegutseda ei saa, seega tuleb kaaluda alternatiive. Üldine tendents keskkonnasõbralikumate käitumismustrite kujundamises on, et tegevused muutuvad efektiivsemaks, läbimõeldumaks. Seega võib järeldada, et see aitab kaasa ka näiteks eelarve järgimisele. (Siit eelduslik soovitus, et kui eelarvet veel ei ole, siis selle koostamine mööda külgi maha ei jookse.)
Toon välja hulga soovitusi, mis kõigile, kes end eelnevas kirjelduses vähegi ära tundsid, mingitki leevendust võiks pakkuda. Oluline on meeles pidada, et uute harjumuste juurutamine võib alguses olla küll veidi ebamugav ning vajada ka lisaenergiat ja kannatust, kuid üldjuhul peaks tulemus olema varasemast oluliselt lihtsam. On täiesti võimalik ja igaühele jõukohane tarbida jätkusuutlikult, samal ajal eelarvet lõhki ajamata.
Enne poodlemist
Nagu eelnevalt ka mainitud, on üks olulisemaid aspekte tegevuste läbimõtlemine. Juba enne poodi minekut tuleks välja mõelda, mida süüa teha ja mis vajalikest komponentidest veel puudu on. Väga heaks abiks on poenimekiri (loomulikult koos enesekontrolliga), mis lubab osta vaid vajalikku, vältides ületarbimist, raha ja toidu raiskamist.
Teine oluline asi on koguste kriitiline hindamine. Alati pole vaja tunnistada retsepti pühadust ja ahjuvormi kuuele küpsetada, kui sööjaid on ainult kaks. Kui on aga plaan mitmeks päevaks toitu ette teha, siis ma ei vaidle, see on hea plaan.
End juba poodi sättides pista taskusse riidest ostukott ja väiksem võrkkott puu- või juurviljadele. Kilekott pole ammu enam moes ja paberkoti tegemise jaoks võeti tõenäoliselt maha puu, kulutati vett, energiat ja halvemal juhul ka kemikaale.
Poes
Vahele jäi see etapp, kus oleks võinud toidu koju tellida. See on üpriski nigel variant, sest sageli on kaasa müüdavad toidud ülepakendatud ja kuller sõidab ka paarsada meetrit oma fossiilkütust tarbiva autoga. Kui tõesti pole võimalik ise süüa teha, siis on parimad alternatiivid kohapeal söömine või tellitule ise järele jalutamine.
Ka poest valmistoidu ostmine viib enamikel juhtudel suure hulga pakendiprügini, mis isegi õigesse konteinerisse sorteerituna on koormaks keskkonnale. Nii oleks hea, et kõik valikud, mis lõpuks ostukorvi jõuavad, on minimaalses pakendis. Vähemasti suuremates linnades on meil ka poed, kuhu saab täiesti oma karpide ja kotikestega minna.
Konkreetseid toiduaineid valides tuleks lähtuda kahest omadusest: kohalik ja hooajaline. On arusaadav, et Eestis või naaberriikides toodetu transpordiks kulub vähem energiat, kui näiteks Lõuna-Euroopast või Aasiast millegi toomiseks. Samas peaks aga silmas pidama, et näiteks hooajalisi vilju on parem osta päritoluga sealt, kus nad looduslikult kasvavad, sest tõenäoliselt kulub rohkem energiat jällegi Eestis talvisel ajal eksootiliste taimede kasvatamiseks kui nende transpordiks näiteks Kreekast. Kusjuures väga sageli kajastuvad transpordi ja muud energia kulud ka toote hinnas, seega on lootust, et lähemalt saab odavamalt.
Kui pole sellega veel harjunud, siis tasub harjutada erinevate märgiste otsimist toodete pakenditelt. Näiteks kui tegemist pole ilmselgelt Eesti mahepõllumajanduse toodanguga, on heaks suunanäitajaks EU Ecolabel, Vegan, Fair Trade ja sarnased märgid. Selle juures võiks võtta põhimõtteks, et ka natuke on parem kui mitte midagi: juba ka üks märgis viitab üldjuhul tootja huvile ja vastutustundlikkusele. Kuid samal ajal tuleks säilitada ka kriitiline meel, et mitte rohepesu ohvriks langeda.
Samal päeval tarbimiseks toitu otsides ära tunne valehäbi, et valid sama kuupäevaga ja seetõttu allahinnatud toote. Seda tehes tabad nii paljusid kärbseid ühe hoobiga: vähendad toidu raiskamist, säästad raha ja näitad head eeskuju ka veel!
Loomulikult ei saa jätta mainimata ka kõige kuumemat jututeemat: lihatarbimine. Alati ei ole parim viis lihast täielikult loobuda, kuid kogu tarbitava loomse toidu kohust peaks siiski vähemalt keskmine Eesti inimene vähendama. Eestis pole küll liha kallis, kuid asendades selle näiteks kolm korda nädalas brokoliga, on samuti võimalik raha säästa.
Toidu valmistamine
Kodus kokkamine on juba iseenesest alternatiividega võrreldes keskkonnasõbralik tegevus. Samas saab ka selle juures veelgi enam kokku hoida. Näiteks kõik vahetegevused läbi mõeldes saab vähendada vee, elektri ja/või gaasi tarbimist. Ahju pole vaja esimese asjana sooja panna; vesi ei pea jooksma, kui pannil kastet segad.
Oma toidu hoiustamiseks ja isegi ka juba küpsetamiseks unusta fooliumid ja küpsetuspaberid. Miks mitte proovida näiteks mesilasvahast “pakkepaberit” või silikoonist küpsetusalust ja muffinivorme? Juustu ja toidujääke võib hoida külmikus suletavates karpides, et ei peaks toidukilet kasutama (mis niikuinii alati tagurpidi või kortsu läheb ja sõrmedele kinni jäädes puntraks muutub).
Eluliselt oluline soovitus kiire tempoga inimestele on teha hommikul valmis kohv termosesse ja täita korduvkasutatav veepudel, sest nii saab kohviaparaadi või kioski otsimise asemel keskenduda näiteks õpingutele ja sotsialiseerumisele. Ja paar eurot jääb päeva jooksul ka alles. Ja ilmselt mõned papptopsid kulutamata.
Mis on oluline meelde jätta?
Keskkonnasõbralik tarbimine tähendab laias laastus oma tegevuste läbimõtlemist, et vältida ületarbimist ja raiskamist. Kui need on aga saavutatud, väheneb suure tõenäosusega ka rahakulu. Oluline on uusi harjumusi rahulikult kujundada ja mitte tagasilöökidest heituda. Ka väikse eelarvega on võimalik maailmale suur teene teha!
Loe veel näiteks tudengina õppimisest.
Allikas: Eesti Üliõpilaskondade Liit
Artikli kirjutas noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Maris Praats.
