Mul oli valus. Tundsin, kuidas süda tõmbub sellest valust kokku. Vahepeal unustasin sisse või välja hingata. Pisarad voolasid vastu tahtmist. Iga väikse asja peale, mis meenutas teda, oli raske vaadata. Ma ei suutnud kuulata meie lemmikmuusikat või süüa meie lemmikjäätist. Mälestused, eriti pildid, tegid ainult haiget.
Oled seda tundnud? Sa ei ole üksinda, mina ka.
Olen küll kuulnud, et aeg parandab kõik haavad, aga sel hetkel, kui jäin üksinda, mõtlesin, et siit edasi liikuda on võimatu. Tulemusena tõmbusin endasse, enda negatiivsetesse emotsioonidesse. See kestis ainult paar päeva, sest olen inimene, kes tahab jagada ja olla hoitud. Ma lasin endal kõike tunda – valu, kurbust , pettumust. See oli esimene ja õige samm. Kui tahtsin nutta – nutsin. Mul on sõber, tõeline sõber, kes võtab alati mu kõned vastu.
Üks õhtu ma nutsin nii, et ei suutnud iseseisvalt maha rahuneda, siis helistasin sõbrale. Ta küsis, mida ma tunnen, mis mõtteid ma mõtlen, ja suunas mind küsimustega enda emotsioone analüüsima. Ta pani mind mõtlema, et sellest, mis toimub mu peas, sõltub väga palju. Ma sain aru, et minu tunded ja mõtted on minu vastutus. Ja ma pean vastutama ning liikuma edasi. Üksinda, aga edasi. Panin ennast esikohale ja otsustasin, et see kogemus teeb mind ainult tugevamaks. Tundsin endiselt kurbust ja valu, kuid see oli okei. Hakkasin tegema asju, mis mulle meeldivad. Näiteks läksin spaasse.
Samuti otsustasin, et kui tahan midagi enda ekskallimale öelda, siis kirjutan selle telefoni märkmetesse ja seejärel kustutan – siis on asi öeldud ja sellega korras (võib ka kõva häälega välja öelda). Samuti leiutasin harjutuse – kui pisarad voolama hakkavad või tunnen, et enam ei suuda lahkuminekule mõelda, siis hakkan kirja panema, mis mul hästi välja tuleb. See päriselt aitas!
Palun jaga enda tundeid, nuta, kirjuta, vii mõtted eemale ja hoia ennast pidevalt tegevuses. Aita teisi, loe raamatuid, hoolitse enda eest, tegele hobidega ehk tee asju, mis teevad sind õnnelikuks. Lahkuminekust ülesaamine võtab aega, aga sa saad hakkama. Sa ei ole üksinda, mina tundsin seda ka!
Autor: amomüümne.
