Seekord jagab noorteinfoportaaliga Teeviit enda kogemusi Gerda Vollmann. Gerda räägib teekonnast õpetaja ametini, eesmärkide ja unistuste täitmisest ning üldiselt karjäärist.
Kust tuli soov õpetajaks hakata? Miks just matemaatikaõpetajaks?
2017. aasta kevadel käisin Hispaanias Marbellas puhkamas ja sattusin külastama seal olevat Rocca al Mare Hispaania õppekeskust. Sinna sisse astudes esimene mõte oli, et kui mõnus keskkond õppimiseks ja oleks vaid ise sellises kohas õppida saanud. Edasine mõte oli, et kui vahva võiks olla siin hoopis ise töötada, ja sealt see ilmselt alguse saigi. Panin tähele, et tahan alati oma õde õppimisega aidata ja tundsin igatsust matemaatika ülesannete lahendamise vastu, eriti võrrandite. Endalegi tuli see üllatuseks, et igatsen sellist asja, kuna kui gümnaasium tehtud sai, siis olin kindel, nagu vist iga õpilane praegu, et enamus asju ei lähe elus kunagi enam vaja, ja olin õnnelik, et enam kooli tagasi ei pea minema. Matemaatika oli kohe kindel valik, kuna see pakkus mulle palju huvi. Pidin ülikoolis valima kaks eriala ja alguses mõtlesin lisaks valida veel eesti keele, aga tegelikult meeldiks mulle sealt ainult etteütluste tegemine ja seejuures ise olla õpilase rollis, seega see ei tundunud õige valik. Võtsin hoopis lisaks matemaatikale käsitöö ja kodunduse eriala, see oli hea vaheldus mõttetööle.
Mida ette võtsite, et oma eesmärgini jõuda?
Esimene samm eesmärgini jõudmiseks oli kandideerida Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli pedagoogika erialale. Sain mõlemasse sisse, aga otsustasin Tallinna Ülikooli kasuks, kuna kogu mu elu oli Tallinnas. Edasi õppisin ja kui tuli aeg kätte praktikakoha valimiseks, tuli taas meelde Hispaanias külastatud kool. Hakkasin uurima võimalusi, et sinna praktikale minna ja poole aasta pärast asusingi sinna praktikale. Üks ägedamaid kogemusi ja lahe mõelda, kuidas kõik kokku mängis, et läksin just sinna kooli praktikale, kust sain inspiratsiooni õpetajaks hakkamiseks. Ülikooli viimasel aastal otsustasin, et soovin hakata erialast tööd tegema. Alguses mõtlesin teha väikseid samme ja vaadata kuhugi huvi- või algkooli. Kandideerisin kahte kohta ja minu CV jäi ühte keskkonda ülesse. Nendesse kahte kohta ma ei saanud, aga umbes kuu aja pärast sain kirja ja kõne EBS gümnaasiumist, et kas oleksin huvitatud tulema sinna matemaatikaõpetajaks ja järgmine päev olingi tööintervjuul. Tundsin kohe, et olen õiges kohas ja kui alguses oli mu kavatsus alustada vaikselt, siis tegelikult võtsin ikka päris suure väljakutse vastu. Alustasin õpetajana 10. klassile ja tänaseks päevaks õpetan ka 11. klassi.
Kas teil oli ka kahtlusmomente enda teekonnal?
Kuna olen isiksuselt rohkem introvert ja inimeste ees esinemine/olemine tundus väga hirmus, siis kindlasti oli kahtlusmomente ja tekkis küsimus, et kui ülikool läbi ja pean päriselt seda tööd tegema, siis kas saan ikka hakkama. Mind kõnetasid ühe ülikooli õppejõu sõnad, kes ütles, et ta on ka introvert, aga meie ees, ajades oma asja, tunneb ta ennast miskipärast väga mugavalt. Suurim õppetund, mis sellel teekonnal olen saanud, on see, et tuleb lihtsalt järgida sisetunnet ja ületada kõik hirmud, siis toimub õiges suunas liikumine ja kasvamine. Mugavustsoonis on küll hea ja turvaline, aga parimad asjad juhtuvad siis, kui teed midagi, mis sind hirmutab. Tänaseks tunnen väga mugavalt ennast klassi ees ja vahel isegi imestan, et kas see olen tõesti mina. Mäletan, et kooli ajal klassi ees käimine pani ikka käed värisema, mõte jooksis kokku ja tavaliselt lugesin kiirelt paberi pealt teksti maha.
Kelleks soovisite enne saada?
Esimene valik peale gümnaasiumi oli rätsep-stilisti eriala. Ma olin eelnevalt käinud õmblemise huvialaringis ja tegelenud sellega ka hobikorras. Õppisin seda eriala kuskil pool aastat, aga tundsin, et see pole ikkagi päris mulle ja tulin sealt koolist ära. Peale seda ei pannud endale survet peale, et pean kohe oma kutsumuse leidma ja töötasin, käisin puhkamas ja nautisin elu poolteist aastat, kuni 2017. aasta kevadel sattusin Hispaaniasse ja leidsin selle eriala, mis mind tõeliselt kõnetas.
Mis on teile õpetajaametis lemmikosa?
Lemmikosa on õpilased muidugi. Mulle on sattunud kõige ägedamad õpilased kokku ja olen selle eest väga tänulik. Mäletan, kui ühes ülikooli essees kirjutasin teemal ‘’Minu visioon õpetajana’’, kuhu panin kirja, et minu suurimaks sooviks on tunda seda tunnet, kui oled suutnud õpilasele mingi tema jaoks raske teema selgeks teha ja näed, et ta saab päriselt aru ja tekib see “ahhaa” moment. Vot kui need momendid on, siis need on kohe eriti lemmikud.
Mis on kõige töö juures kõige keerulisem ?
Üheks keeruliseks osaks on muuta matemaatika õppimine huvitavaks ja lihtsaks õpilaste jaoks. Raske on leida häid ülesandeid ja tihti peab need ise välja mõtlema. Kõike on raske päris eluga seostada. Kindlasti on ka töömahukus alustava õpetajana suur, kui hakkad kõiki materjale alles läbi töötama ja ette valmistama, aga hiljem see-eest on juba lihtsam. Kõige keerulisem on see, kui õpilasel jääb 0,5 punkti paremast hindest puudu, see teeb meele kohe eriti kurvaks.
Kuhu soovite enda karjääriga jõuda?
Kindlasti ära lõpetada magister ja tulevikus kas luua oma kool, mis toetab ennastjuhtivat õppimist ning kus on turvaline, loominguline ja mõnus õpikeskkond. Kõnetab ka haridussüsteemi uuendamine ja paremaks muutmine, aga esmalt tuleb töötada õpetajana süsteemis, et aru saada kitsaskohtadest. Kui ma juba siia teekonnale olen sattunud, siis usun, et olen siin selleks, et midagi ka paremaks muuta.
Kuidas hoiate tasakaalus õpinguid, tööd ja eraelu?
See on olnud üsna keeruline, kuna enda ülikooli eksamite ajad ja õpilaste perioodi lõpud langevad alati kokku. Nendel aegadel eraeluks väga aega ei jää ja tuleb endast lihtsalt anda sel hetkel parim, et saaks eksamid edukalt tehtud ja õpilastele teemad selgeks õpetatud ning tööd ära parandatud. Alustava õpetajana on veel eriti vähe aega muudeks tegemisteks, kuna põhirõhk läheb ülesannete lahendamiseks, tundide ette valmistamiseks ja kontrolltööde välja mõtlemiseks. Samas meeldib mulle seda kõike teha, seega naudin seda tööd. Küll aga olen aus, et vahel on päris keeruline ja vaba aega jääb vähe. Võtan seda perioodi elus sellena, et töötan ennast üles ja olen motiveeritud pingutama, et saaksin ülikooli tehtud ja õpilastel oleks koolis põnev ning tore.
Mis on suurim avastus, mida enda kohta olete märganud?
Suurim avastus, mis paneb mind siiani vahel imestama, et mina, kes nooremana olin tagasihoidlik, vaikne, esinemishirmu ja ärevushoogudega inimene, suudan täiesti vabalt ja mugavalt teha sellist tööd. Vaatasin nendest omadustest mööda ja järgisin sisetunnet, mis ütles, et see on minu kutsumus. Kui ennem tekkisid minus esile ärevushood, kui pidin näiteks ülikoolis esitlust kõigi ees tegema, siis nüüd oskan nendega toime tulla, kuna õpetajana hüppasin lihtsalt tundmatusse ja pidin hakkama saama. Ja kui teed midagi, mis Sind tõeliselt hirmutab ja lõpuks näed, et polegi nii hull ja lausa naudid seda, siis see on olnud tõeline kasvamiskoht.
Mis on teie soovitus kõigile, kes pole kindlad, kuhu nende karjäär suundub?
Vaadata enda sisse ja küsida, ilma piire panemata, et mida ma sooviksin teha või kelleks saada. Isegi, kui Sa kardad teiste ees esinemist, aga tahad saada kellekski, kelle suureks osaks töös on inimeste ees olemine, siis kuula alati südant ja ära lase hirmudel ennast takistada. Mina ei mõelnud sellel teekonnal hirmude peale seni, kuni seisin nendega silmitsi, ja siis tegin lihtsalt ära. Kui isegi tulid vahepeal hirmud ülesse, siis mõtlesin, et praegu ma ei pea nendega ju silmitsi seisma, seega pole mõtet muretseda. Ja kui ei ole leidnud enda kutsumust, siis pole ka hullu. Mine avasta maailma, võta vaba aasta või proovi mõnda huvitavat eriala ülikoolis. Ja kui avastad, et see eriala ikkagi ei sobi, siis julge sealt ka ära tulla. Kõige olulisem, et vaataksid, mida Sina ise teha tahad ega laseks ühiskonnal või vanematel ennast survestada. Üks vahva lugu selle kohta, kuidas üks naine sai endale just sellise töö, millest unistas: minu teises töökohas (toidulisandite firma) tuli tööintervjuule naine, kellelt küsiti, et kui Sa saaksid teha ükskõik millist tööd, siis mis see oleks. Ta vastas, et tema kirg on kokata ja mõelda ise välja retsepte, kuhu on lisada ka erinevaid toidulisandeid. Sellist töökohta polnud selles firmas isegi olemas, aga see kõnetas tööandjaid ja nad lõid selle töökoha talle. Seega julge unistada suurelt ja tee täpselt seda, mis Su sisetunne ütleb ja mis on Sinu kirg. Kõige ägedam on tööd teha just siis, kui Sa ei tunne, et see oleks Su töö, ja just nii on minul õpetajatööga.
Küsis ja toimetas Teeviit sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Sabine Liisa Pärn.
