Tihti kuuleme mõisteid nagu põgenik, pagulane, immigrant jne teadmata, mis nende mõistete taga tegelikult peitub. On oluline selgeks teha vajalik terminoloogi, kuna pagulasi ja varjupaigataotlejaid aetakse sageli segamini majandusmigrantidega või illegaalidega. Järgnevas artiklis toomegi välja nende mõistete erinevused ja püüame lahti seletada, kes on pagulane ja miks on inimesed sunnitud oma koduriigist põgenema.
Mõisted
Põgenik on katusmõiste inimeste kohta, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Põgenik võib olla ümber asunud oma koduriigi sees või koduriigist lahkunud, et otsida kaitset mõnest turvalisest riigist. Põgeniku juriidiline staatus võib olla erinev: ta võib olla de facto põgenik oma riigi sees, ta võib olla taotlenud varjupaika mõnes muus riigis, kuid ta võib juba olla saanud mõnelt teiselt riigilt rahvusvahelise kaitse.
Varjupaigataotleja ehk rahvusvahelise kaitse taotleja on inimene, kes on lahkunud oma koduriigist ning palunud rahvusvahelist kaitset teiselt riigilt seetõttu, et ta on oma kodumaal tagakiusatav. Tagakiusamise põhjuseks võib olla usutunnistus, rass, rahvuslik kuuluvus, poliitilised tõekspidamised või see, et isik kuulub teatud ühiskondlikku rühmitusse. Varjupaigataotleja staatus kestab kuni Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) või kohtu otsuse jõustumiseni.
Pagulane on inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ning ei saa seetõttu oma koduriiki naasta. Inimene on pagulane juba enne, kui riik talle varjupaigataotluse esitamise järel kaitse annab, s.t pagulasstaatuse andmine pelgalt kinnitab ametlikult pagulaseks olemist, mitte ei muuda inimest pagulaseks. Sõna “pagulane” võidakse kasutada nii sünonüümina katusterminile “põgenik” kui ka viidates Genfi konventsiooni alusel kaitse saajatele. Eestis antakse Genfi konventsiooni alusel pagulasstaatuse saajatele kolmeaastane elamisluba. Pagulane ei ole isik, kes saab ise otsustada, millal ta lahkub kodumaalt ja millal võib kodumaale naasta.
Täiendava kaitse saaja on inimene, kes ei kvalifitseeru pagulasstaatusele, kuid kelle tagasipöördumisel oma koduriiki ähvardaks oht saada hukatud, piinatud või hukkuda juhusliku vägivalla tõttu relvakonflikti puhul ning kellele on riik seetõttu andnud rahvusvahelise kaitse. Eestis antakse täiendava kaitse saajatele 1-aastane elamisluba.
Rahvusvahelise kaitse saaja on katustermin erinevate kaitsestaatuse jaoks. Eestis hõlmab see termin pagulasstaatuse ja täiendava kaitse staatuse saanud inimesi.
Immigrant on isik, kes tuleb teise riiki vaba tahte alusel elama või töötama.
Töömigrant on inimene, kes on palgatud rahalisele tööle riigis, mille kodanik ta ei ole.
Ebaseaduslikult riigis viibiv isik on inimene, kellel puudub õigus (luba) riiki saabumiseks või riigis viibimiseks. Sageli nimetatakse ka illegaaliks.
Seega tunnustab Politsei- ja Piirivalveamet pagulasena välismaalast, kes:
- kardab kodumaal tagakiusamist,
- see kartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud ja
- seotud taotleja rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumise või tema poliitiliste veendumustega.
Mis eristab pagulast tavalisest immigrandist?
Poliitilistel põhjustel kodumaalt põgenenud inimestel – mis tähendab, et inimese elu võib kodumaal olla tõsises ohus ja ta ei lahku sealt omal soovil – on õigus välisriikidelt rahvusvahelist kaitset paluda. Esmalt kui inimene asüüli ehk varjupaika taotleb, saab temast varjupaiga taotleja, kui aga taotlus rahuldatakse, siis ametlikult pagulane. Pagulasstaatusega, mis kehtestati 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga, antakse inimesele rahvusvaheline õiguslik kaitse. Pagulaseks saab inimene, kes viibib väljaspool päritoluriiki ning ei saa või ei julge sinna tagasi pöörduda, kuna tal on põhjendatud hirm rassist, usust, rahvusest, sotsiaalsest grupist või poliitilistest tõekspidamistest tuleneva tagakiusamise ees.
Seadusandlus
Pagulasstaatuse andmine tugineb 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja seda täiendavale 1967. aasta New Yorgi protokollile. Konventsiooniga pannakse paika, kes on pagulane, mis alustel pagulasstaatust antakse ja mis õigused pagulastel on. Sealhulgas kehtestatakse konventsiooniga pagulaste õiguste keskmes olev non-refoulement põhimõte, ehk teisisõnu keeld inimest tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. Kuigi alates 1951. aastast on rahvusvahelise kaitse andmise aluseid täpsustatud ja laiendatud, näiteks on lisandunud eraldi täiendava kaitse staatus, toetub pagulasstaatuse andmine jätkuvalt suuresti 1951. aasta konventsioonile. Pagulasseisundi konventsiooni täitmist valvab ÜRO Pagulasagentuur (United Nations High Commissioner for Refugees ehk lühendatult UNHCR).
Eesti ühines pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta lisaprotokolliga 1997. aastal. Samal aastal võeti vastu praeguseks kehtetu pagulaste seadus, millega loodi esmakordselt seaduslik alus pagulaste vastuvõtmiseks ja pagulasseisundi andmiseks Eestis. Alates 2006. aastast reguleerib pagulasstaatuse andmist välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (lühendatult VRKS).
Miks inimesed põgenevad oma kodumaalt?
Enamasti liigutakse riigist riiki vabatahtlikult. Vahel pole inimestel aga valikut ja rände puhul on tegemist sundmigratsiooniga. Arengumaadest väljarände põhjuseks on tihti poliitiline ebastabiilsus, mis võib olla põhjustatud riigisisestest või piiriülestest sõjalistest konfliktidest. Poliitilistel põhjustel püütakse sundmigratsiooni eristada majanduslikust migratsioonist, mille eesmärk on elujärje parandamine. Praktikas on nende piirid aga tihti ähmased: alati pole liikumise otsene ajend selgelt eristatav. Üldjoontes eristatakse kolme sundmigratsiooni alaliiki:
- pagemine relvastatud konfliktide ja vägivalla eest, sh rahvusest, usulistest ja poliitilistest vaadetest tingitud tagakiusamise tõttu;
- pagemine loodusõnnetuste (nt üleujutused, maavärinad), inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste (nt liigne karjatamine või maaharimine, mis on kaasa toonud pinnase vaesumise, erosiooni või kõrbestumise) ja inimeste põhjustatud katastroofide (nt tööstusõnnetused, radiatsioon) tõttu;
- sundränne suurte arenguprojektide tõttu (nt tammide, lennujaamade ja teede ehitamine, looduskaitsealade või kaevanduste rajamine, linnaplaneerimine).
Vaata lisaks: Materjalid noortele: Pagulus ja põgenikud | Maailmakool https://humanrights.ee/pagulane/
