Juba kaks aastat on Teeviit vabatahtlik Kertu Kändla võtnud osa Erasmus+ projektist, mille läbiv teema on keskkond. Kokku saadakse enamasti juulikuus, kus kahe nädala vältel on väljavalitud noortel eurooplastel võimalik arutada ning avada enda jaoks just seda valdkonda. Tänavu on projekt toimumas Eestis, mille puhul küsisime Kertu muljeid nii mineviku kui ka tuleviku suhtes.
— Milles Erasmus+ projektis sa osaled? Milliseid probleeme see lahendada püüab?
Projektis osaleb kolm riiki, milleks on Prantsusmaa, Ungari ja Eesti. See keskendub keskkonnaprobleemidele, püüdes välja tuua loodushoiu murekohti ning tõstes esile teadlikkust noorte seas. On oluline, et nad mõistaksid olukorra tõsidust ning käituksid vastavalt sellele, et tagada jätkusuutlik tulevik. 2022. aasta juulis toimus kahenädalane koosviibimine Prantsusmaal, eelmise aasta juulis aga Ungaris. Nüüd jõuab järg Eestini!
— Kuidas said võimaluse sellest projektist osa võtta? Milline nägi kandideerimisprotsess välja?
Lugu on tegelikult lihtne – ma ei pidanud silmitsi seisma keerulise kandideerimisprotsessiga. Minu tolleaegne kodukool, Kõpu Põhikool, kus põhihariduse omandasin, tegeles Erasmus+ programmiga juba aastaid. See on pisikene armas mõisakool. Kuid paratamatult on maakoolidele omane, et seal õppivaid lapsi on vähe, seega ka konkurents ei ole nii tihe võrreldes linnakoolidega. Vaatamata sellele on maakoolid siiski tegusad ja vaimult suured ning ettevõtlikud. Seda tõestab ka Erasmus+ projekti koostöö, millega minu endine kool seotud on. Projektiga saavad liituda noored alates 14. eluaastast. Meie koolist kaasati sinna aktivistid, kel oli tahet ja soovi milleski nii ägedas kaasa lüüa. Pundis oli lõpuks 12 noort ning kaks juhendajat.
— Kas arvad, et Erasmus+ projekti raames toimuvad tegevused päriselt täidavad seatud eesmärke?
Igal projektil on oma eesmärk, milleks ta loodud on. Mõne puhul viib see kohe sihini, teisalt võib tulemus olla pikaajaline nähtus. Keskkonnateema liigitub viimase alla. Praegu on tähtis sellele tähelepanu pöörata, et tagajärjed ei oleks hiljem nii tõsised. Alustada tuleks seejuures põhjustest, miks inimesed valesti tegutsevad ja siis mõelda, kuidas seda parandada.
Projekti tegevused on teemapõhised ning lisaks sellele on noortel piisavalt palju vaba aega, et omavahel vestelda ja tutvuda võõra kultuuriga. Rahvusvahelistes suhetes mängib see suurt rolli, laiendades silmaringi ning aites noortel paremini mõista enda ümbritsevat maailma.
— Milline on sinu roll selle ürituse toimimises?
Mul ei ole kindlat rolli – lihtsalt üritan anda endast parima, et olla võimalikult aktiivne ning lüüa ettenähtud asjades kaasa. See on olnud minu jaoks omamoodi uus ja põnev väljakutse. Loomulikult on projekti käigus ette tulnud ka murdepunkte ning motivatsioonilangust, aga seegi on katsumus, millega peab õppima toime tulema.
— Mis erinevusi sa just turistina tunnetasid tavalise ja Erasmusega seotud reisimise vahel?
Ma ei ole varasemalt välisriikides turistina reisinud, kuid kindlasti on Erasmus+ õpilasrände reisid rahakotisõbralikumad ning stressivabamad, kuna kõik asjad on peaaegu ette-taha ära tehtud, mistõttu ei pea ise liialt muretsema.
Kui vaadata turisti pilgu läbi, siis projekti raames on võimalik avastada nii palju ägedaid kohti! Tegevused ei toimu ju riikide pea- või suurlinnades, vaid vagurates ning looduslähedastes paikades, kus näeb nii-öelda päriselu ja ehedust. Sellest kiirgabki tõeline eripära.
— Mis on olnud suurim kultuurišokk? Kas keelebarjäär osutus takistuseks, mida tuli ületada?
Ma ei ole nende kahe riigiga (toim. Prantsusmaa ja Ungari) seoses kogenud suurt kultuurišokki. Muidugi oli erinevusi, mis eestlastele näivad võõrad. Olgu siis selleks toitumisharjumused, ajataju tunnetamine või kliima.
Võib-olla lõi siis korraks reaalsus pahviks, kui olin Pariisis, mida kirjeldatakse kui armastuse linna. Tegelikult terendasid kõrvaltänavatel madratsitel magavad kodutud, vandalismi jäljed ja prügiga kaetud teed. Muidugi on Pariis ilus linn, kuid kõik ei ole alati nii muinasjutuline, nagu esmapilgul tundub. Nii-öelda õuna üks põsk võib küll olla punane, kuid see ei tähenda, et teinepool samasugune on. Eks nii ole iga asjaga.
Mis puudutab keelebarjääri, siis oli see meie kõigi, nii eestlaste, ungarlaste kui ka prantslaste, jaoks tõeline proovilepanek, sest kellegi emakeel pole ju inglise keel. Kuid samas tegi see suhtluse ka vabamaks, kuna keegi ei peljanud suud paotada ega eksida. Mitte ükski meist ei olnud veatu kasutatavas lingua franca’s. Kui teineteisest aru ei saadud, võeti appi käed ja miimika ning kuidagi saadi ikka hakkama!
— Missuguseks on kujunenud suhete loomine selle projekti jooksul, eriti välismaalastest partneritega? Kuidas on need sind mõjutanud?
Projekt andis juurde julgust ning avatust, mis on nüüd suureks abiks uute suhete loomisel. Kahjuks ei ole mul välismaalastest sõpru, kellega võiks aktiivselt suhelda, kuid mõju, mis sellest projektist kumama jäi, on kindlasti positiivne! Vahepeal on ikka juhuslikke sõnavahetusi võõramaalastega tänavapildis või üksikuid lauseid sotsiaalmeedias Erasmus+ projektis osalenud noortega – see on nii tore! Suhtlus on oluline vahend nii rahvuskaaslaste kui ka välismaalaste vahel.
— Kas ja kuidas näed, et projektist saadud teadmised sind ja sinu kogukonda tulevikus toetada saavad?
Tulevikku ei näe me ette, aga arvan, et niisugune ettevõtmine kannab kindlasti vilja. On vaja, et niisugune tegevus kestaks ning jõuaks paljude noorteni, sest alles siis saab kogukond ideid teostada. Kõige väiksemgi samm on oluline igasuguses elutähtsas valdkonnas.
— Mida ootad Eestis toimuvalt kohtumiselt?
Ma pole veel kindel, kas ise selleaastasel kohtumisel osaleda saan, aga sellegipoolest ootan palju ägedaid ja inspireerivaid tegevusi looduse keskel. Eestis on kauneid kohti, mida avastada. Loodan, et välismaalaste jaoks on see samuti isemoodi ning vahva kogemus. Eestimaa on nende kahe teise riigiga kõrvutades väga erinev oma asukohalt ja kommetelt. Lõppude lõpuks saab ju ring peale tehtud kolmele riigile ning vast on ka meie kodumaalt midagi õppida!
Intervjueeris noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Karola Lee Aasavelt.
Intervjuu toimetas noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Daria Dmitrijeva.
