Oleme pöördunud Katriini poole, kes jagab meiega oma töökarjääri lugu.
Ma olen töötanud alates 2014. aastast ehk siis tööstaaži on mul juba umbes kaheksa aastat. Alguses tegin siis suviti tööd ja esimeseks töökohaks oli mul ajalehtede müümine Eesti Ekspressis. Töö nägi välja niiviisi, et neljapäeviti, kui Ekspress ilmus, läksid hommikul kella seitsmeks kõik noored Eesti Ekspressi kontorisse ja saime sealt mingi kindla arvu ajalehti. Seejärel läksid kõik iseseisvalt eri kohtadesse lehti müüma ja päeva lõpus öeldi, kes oli kõige tublim lehemüüja ehk müüs teistest rohkem ajalehti.
Ajalehemüüja töö plussiks oli kindlasti see, et nii noorelt tööle sai, sest ma olin ju alles üheteistaastane. Palk oli väike, aga selles vanuses ma pigem hindasingi seda, et ma saan mingi töökogemuse juba kätte. See töökoht oli minu jaoks hea proovilepanek, sest pidin tänaval ise inimestele ajalehti pakkuma kui keegi väga ise ajalehte ostma ei tulnud. Üldiselt oli see kindlasti hea esimene töökogemus mille ma sain juba üpris noorelt, kuid seda tööd enam uuesti ei teeks.
Umbes kolm aastat, niimoodi on and off, tegin ma tooteesitlusi. Enamasti läksin poodi ja pidin seal erinevaid söödavaid asju degusteerida andma. Iseseisvalt tuleb minna poodi kohale ning infoletist küsida laovõti, mille kättesaamise peab kinnitama allkirjaga. Suurest poelaost tuleb üksi üles leida enda esitluseks vajalikud asjad – jääkastidest reklaamplakatiteni välja. Seejärel pead leidma poes koha, igal pool ei võinud ka esitleda, aga mitte keegi ei ütle sulle ka ette, kus seisma peab. Loogiliselt tasub seista toote läheduses, aga nii, et kliendid pääsevad mööda kõndima. Samas peaks seal ikkagi liikuma piisavalt inimesi ehk koha leidmine oli keeruline. Koha peab ka ise tegema kuidagi atraktiivseks- kas siis hüüad inimestele, et tulge midagi proovima või jälgid kuidas need tooted asuvad seal laua peal, et see tõmbaks inimesi ligi.
Esitlustel tuli ka piltidena jäädvustada, kuidas kliendid toodet proovivad ning samuti esitluslauast, et tõestada enda olemasolu poes. Enamasti käis esitlustel kohal ka kontroll ehk keegi esitletava toote firmast. Tihti kehastas ta tavaklienti, nii et kunagi ei teadnud, milline isik kontrollima tuleb ning iga kliendiga tuleb olla meeldiv ja käituda viisakalt.
Tooteesitlustest on mul igasugu huvitavaid seikasid meeles. Oli hetki, kus pidi inimestele seletama antud toote kohta ja olii keelebarjääri küsimusi. Kõige meeldejäävam hetk on mul ikkagi see, kui ma tegin poes tooteesitlust ja oli hilisõhtu ning rahvast liikus vähe. Tuli üks tätoveeritud mees, keda ma juba kaugelt nägin, ja mõtlesin, et äkki ta on purjakil. Noore tüdrukuna ikkagi mõtled, et ah, väga ei tahaks temaga tegemist teha, aga siis ta tuli minuga vestlema. Tegelikult oli ta üllatavalt viisakas, kuid siis läks jutt selle peale, et ta oli samal päeval just vanglast välja saanud. See mees ei olnud minu jaoks hirmutav, aga ikkagi otsisin silmanurgast igaks juhuks, et kas ma näen turvameest, sest tooteesitlustel oled sa tõesti üksi. See on lihtsalt selline meeldejääv seik, mis tõestab seda, et see oli väga iseseisev töö, mis nõuab ka palju julgust.
Alates 2019. aastast olen olnud suviti restoranides tööl. Esimeses kohas olin suveabiline, mis tähendabki seda, et ma olin rohkem niisugune runner ehk jooksupoiss. Ma pigem aitasin klienditeenindajaid- viisin ikka toite lauda ja võtsin tellimusi vastu, aga kuna ma olin alaealine, siis alkoholi ei serveerinud. Pärast seda läksin ma tööle järgmisesse restorani, kus ma käisin vahel ka kooli ajal abiks. Kuna ma olin varasemalt teinud väga minimaalselt restoranitööd, siis seal ma arenesin väga palju. Hakkasin ise laudadega tegelema, jooke tegema ja üleüldse restoranielusse sisse elama. Nüüd olen ma sügisest saati kolmandas restoranis tööl ning ma teen sisuliselt kõike mis on ühe klienditeenindaja tööülesanneteks.
Üleüldse hõlmab klienditeenindaja töö täiesti x-asju, milleks isegi ei saa kuidagi valmis olla. Hästi suur osa on klientidega suhtlemine ja need hetked, mis võivad klientidega esineda. Näiteks kui vetsus saab vetsupaber otsa, siis sina pead seda tegema. Need on sellised asjad, millele võib-olla muidu ei mõtle.
Praegune töökoht on see, kus ma olen ka alustanud päeva täiesti üksi, teen hommikused ettevalmistused – toon külmikutesse jooke, baari ettevalmistus, panen restoranis tuled põlema ja muusika mängima. Loon selle atmosfääri, kuhu kliendid tahavad tulla. Samas ka olen üksi lõpetanud päevasid, et kus peab kõik ära koristama ja lõpuks panen ise üksi suure restorani valvesse. Jällegi ülisuure vastutusega töö, kus on samuti vaja palju iseseisvust.
Koroona ajal on ikka olnud ka huvitavaid intsidente. On inimesi, kes ei mõista seda Covidi-passide kontrollimist ja näiteks sõimavad teenindajal näo täis. Tegelikult ei ole mina mitte midagi teinud, see on valitsuse seadus ja teenindaja ei saa sinna midagi parata. Hiljuti käis restoranis ka politsei kontrollimas, et kuidas ja kas me täidame seadust.
Ikka on olnud igasugu arusaamatusi klientidega, aga veel rohkem on väga toredaid hetki. Näiteks keegi jätab tšeki peale oma telefoninumbri. Kahjuks või õnneks on teeninduses palju flirtimist ka, et osad kliendid võib-olla ei saagi aru, kust läheb piir. Inimene teeb ikkagi tööd, mitte ei ole seal kliendi lõbustamiseks. Aga tegelikult, kui näed, et klient on tõesti õnnelik toidu või teeninduse üle ja annab pärast mulle head tagasisidet, siis see tähendab palju. See muudab teenindaja enda ka rõõmsaks.
Restoranis töötamise üheks suureks plussiks on kindlasti see, et saab suhelda nii klientidega kui ka kollektiivisiseselt. Mina usun väga ka sellesse, et see, kuidas sina käitud, nii käituvad teised ka sinuga ehk minu jaoks on ülioluline töökollektiiv, ja need, kellega ma töötan. Ma üritan ise olla alati abivalmis. Näiteks kui mul on vähe tegemist, siis ma aitan teisi või kui ma saan, lähen natuke varem tööle või jään kauemaks, et aidata. Õnneks mõistavad tavaliselt teeninduses olevad inimesed ka seda, et kui tööpäev saab läbi, aga näed, et teistel on palju tööd, siis ilmselgelt ei jookse sealt ära, vaid jääd appi.
Tööl on minu jaoks kõige olulisem kollektiiv, et sul on nende inimestega mugav olla. Peab olema lõbus, aga samas töötate koos ka hästi. Töövälised üritused töökollektiiviga on kindlasti need, mis seovad töötajaid ja tekitab omavahel hea sideme. Tänu nendele olen saanud tuttavaks inimestega, kellega ma arvan muidu polekski saanud. On oluline õppida inimesi tundma ka väljaspool tööaega, sest siis saab teada, kellega on ühiseid huvisid.
Minu jaoks on ka lahe see, et ma saan oma päeva sammud juba töölt kätte. Näiteks kui ma olen täispikk päev tööl, siis ma võin vabalt saada 20 000 sammu, et tegelikult saab ennast liigutada.
Üheks miinuseks klienditeenindaja töö puhul on ilmselt see, et ei saa öelda kliendile, et sul on halb päev. Kui on midagi halvasti, peab ikkagi tegema rõõmsa näo ja suhtlema viisakalt, klienti ei huvita, et sul on halb päev. See töö võib olla mõnikord ka väga väsitav ja samuti ei mõista osad kliendid, mida täpsemalt klienditeenindaja saab teha või mida ei. Näiteks kui klient ütleb sulle, et toit on jahtunud, siis sa ikka vabandad ja ütled olgu, teeme uue, aga tegelikult see ei ole sinu süü. Kui midagi on halvasti, siis selle tagasiside saab enda kaela ikkagi klienditeenindaja.
Hetkel töötan ma sellepärast, et sain aru, et mul on ülikooli kõrvalt piisavalt vaba aega, et veidi lisaraha teenida. Raha teenimine on minu arust päris hea vaba aja kulutamine. Ma ei taha olla klienditeenindaja pikas perspektiivis, vaid see on minu jaoks ajutine töö. Hetkel see aga meeldib mulle ja töötan meeleldi klienditeenindajana.
Artiklit toimetas Sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Maria Schotter. Avaldatud 2022. aastal.
