Mari Roosme (12-aastane)
Teeviit loomekonkursi 7–12-aastaste luule vanusegrupis
Elu algus nii kena ja hea,
muresid täis pole veel pea.
Ei tea midagi ussist, majast, kurest –
ei ühestki maailma murest.
Maailm endas peidab nii palju head:
rõõmu, armastust, koeri ja nunnud on minisead.
Kuid ei saa head ilma halvata:
õnnetused, surmad, mõni saab maolt salvata.
Meie ümber muresid, rõõme on teel,
minulgi mõni tugevasti südamel.
Allergiad on praegu minu suurim mure,
nina jookseb, silmad sügelevad nii, et sure.
Väiksena allergiad nii vastikud mul peale tükkisid,
ma vastu punnisin, kuid nad edasi rühkisid.
Oma ihaldatud võidu nad saavutasid peagi,
kuid kes nad olid, seda ei teagi.
Loomakarv see segas kõige rohkem mind,
sellel oli kõrge hind.
Meie armas kassike, ta ära viidi,
ma ei tahtnud leppida mõttega, et nii pidi.
Möödus kuu või kaks,
enesetunne ei läinud üldse paremaks.
See tunne pole kadunud siiani,
ikka mäletan, kuidas ta pikutas diivanil.
Ta puhkab pead pehme pilve peal,
loodan, et näen teda kunagi seal.
Allergiad minu elu loomulikuks osaks on muutunud,
senini olen vapralt vastu panna suutnud.
Artikli toimetas noorteinfoportaal Teeviit juunior peatoimetaja Liise Timmo.
