Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Neid sõnu Sa arvatavasti tead. Need on Eesti hümnist, mille sõnad on kirjutanud Johann Voldemar Jannsen. Kas sa oled kunagi mõelnud, et need sõnad ise on ju luuletus?
Jah, sest tegelikult on ju kõikide laulude sõnad nagu luuletused, kui neid tekstina lugeda. Aga luule ei pea olema ainult laulutekstid, vaid ka palju muud. Mida täpsemalt, seda vaatamegi nüüd lähemalt.
Mis imeloom see luule küll on?
Oled sa tundnud ennast vihaselt või hoopis väga rõõmsalt, kuid sa ei saanud seda kellegagi jagada? Luuletamine on selles olukorras hea abivahend. Oma emotsioonide kirjutamine paberile tekitab hea tunde.
Luule on üks ilukirjanduslik teksti vorm. Ilukirjanduslik tähendab, et see, millest luuletatakse, on enamasti välja mõeldud. Luuletuse kirjutaja on luuletaja. Tavaliselt luuletatakse oma emotsioonidest.
Siin on paar nippi, kuidas luuletada:
Esiteks mõtle mingile tundele, mida sa praegu tunned. Kas sa oled kurb? Kas sul on igav? Märka, millele sa mõtled. Kas sa tahad õue minna? Närveerid peagi toimuva võistluse pärast? Vali üks ning kirjuta sellest tundest või mõttest.
Kui sul ei tule midagi välja, pole hullu! Siis võta lihtsalt mõni teine tunne või mõte ja proovi uuesti. Mõnikord lihtsalt ei olegi luuletamise tuju ja see on ka okei.
Kui su tekst on valmis, siis loe see veelkord üle. Vaata, kas sa tahad kuskil mõnd sõna veel muuta või täpsustada. Seda kutsutakse toimetamiseks.
Nüüd on sul valmis luuletus, palju õnne! Mõtle, mis tunde luuletuse kirjutamine sinus tekitas.
Artikkel on valminud koostöös Kirjanike Liidu liikme Reijo Roosiga.
Artikli toimetas noorteinfoportaal Teeviit juunior peatoimetaja Liise Timmo.