Emili Teesalu (5. klass)
I koht Teeviit loomekonkursi 7-12-aastaste kogemusloo vanusegrupis
Kui ma alles pisike lasteaialaps olin, arvasin, et olen kõigi ja kõige valitseja. Ma kamandasin kõiki alalõpmata, ma ei kuulanud kedagi ning trampisin jalgu. Ma ei tahtnud kunagi halba, selline lihtsalt oli minu iseloom. Ja sealt see kõik algas.
Vanemad jutustavad ikka, kuidas ma juba pisikese titena sõna ei tahtnud kuulata ja ajasin ikka oma joru. Lasteaias käitusin nagu printsess, sõbrad olid justkui alamad. Tagantjärele mõeldes oli see ikka üsna tobe, kuid ega ma siis ju aru ei saanud. Imestan veel praegugi, et need lasteaiakaaslased minuga nii hästi läbi said, nad oleksid võinud minu nii-öelda võimu ümber lükata, aga nad olid truud ega teinud seda.
Siis saabus kätte 2017. aasta sügis ja ma läksin kooli. Millegipärast kadus tükike jonni minu iseloomust. Ma arvan, et kool on uhkem ja väärikam koht, mul tekkis justkui aukartus õpetajate ja kooli ees. Ma muutusin üsna vaikseks ega julgenud enam end nii palju avada. Vahetundides püsis nina ikka raamatus või rahulikult teistega koos mängides. Esimesed kaks klassi ei tundnud ma just suurt huvi õppimise vastu, pigem tekitasid huvi raamatud. Jah, raamatud olid need, mis tundusid olulistena. Need pakkusid huvi juba lasteaias, kuigi ega ma siis veel väga hästi lugeda ei osanud ja pigem kuulasin etteloetut.
Suvevaheaeg on õpilase jaoks parim aeg aastas, esimesel suvevaheajal muutuski palju. Ma lugesin, lugesin ja lugesin, mu silmaring ja sõnavara muutusid suuremaks. Kolmanda klassi alguseks ma ei kartnud enam nii väga. Sain lähedasemaks klassikaaslastega ning leidsin ala, mis kõike muutis – etlemine. Ma armastasin ja armastan ka praegu jutte vesta, lugusid ja luuletusi kirjutada. Ma olin alati vabatahtlik, et esineda ja arvamust jagada. Ainult, et mulle ikkagi õppeainetena eesti keel ja matemaatika ei sobinud. No ei tulnud need mul välja lihtsalt, nii nagu tahaks. Olen alati olnud maksimalist ja teadagi, see on vägagi raske. Tihti nukrutsesin hinde pärast, mis polnud viis.
Enne neljandat klassi muretsesin pikalt. Millised õpetajad ma saan? Kas ülesanded tulevad väga rasked? Kas ma üldse hakkama saan? Tagantjärele mõeldes – miks ma üldse nõnda pabistasin? Kõik läks väga hästi! Mu õpetajad on imelised! Tänu nendele sain kõik ained, mis varem võimatuna tundusid, selgeks. Ma olen saanud uusi sõpru juurde ja juhtus see, mida ma ei oodanud. Midagi, mis muutis mind jällegi: ma lõpetasin kogu aasta viitega, sain kiituskirja ja preemia „Parim õppur”. Küllap see hea tunne muutis ja kujundaski selle, milline ma täna olen, see tunnustus andis mulle võitlusvaimu ja enesesse usku juurde.
„Ma pean saama veel paremini!” mõtlesin ma rõõmsalt kui ka võidukalt ja see oli üks suuremaid muutusi üldse. Suvevaheajal ma lugesin, et olla viiendas klassis superhea. Kui 4. klassis juhtus see kogemata, siis 5. klass peab minema perfektselt kui pärl. Ma arvan, et olen terve selle aasta suurt vaeva näinud, see hõlmas nii higi ja pisaraid sõna otseses mõttes, ma nägin korralikult vaeva. Ma proovisin viia lugemisarmastust uuele tasemele, käisin heameelega konkurssidel, lugesin veelgi rohkem, kirjutasin luuletusi ja lugusid. See õnnestus! Sain koolilt palju tunnustust ja olen enda üle uhke.
Olen praegu 5. klassi lõpetamas, aastahinded kõik viied ja olen väga rahul. Proovin järgmisel aastal mõnuga õppida, kindlasti tahan jätkata heade tulemustega, osaleda erinevatel etluskonkurssidel ja kirjanduslikel võistlustel.
Selline oligi minu lugu suurest muutumisest ja muutustest minus. See on lugu sellest, kui sa tahad midagi väga, on kõik võimalik!
Raamatusoovitus kirjanik Reeli Reinausi radadelt:
