Eliise Lohk luule: “Muutus ja ego”

Eliise Lohk

I koht Teeviit loomekonkursi 712-aastaste luule vanusegrupis

Muutus ja ego

Tõega kriipides hingel’ teen valu,
poetan end silmi kui tulijää.
Inimkond tulevat enam ei talu –
on hirm, et armastus pimedaks jääb.

Kui kõik on selge, siis milleks veel vaja
valetada, sajatada, lubada?
Mõttetust lootusest kindluse rajan,
muutus’murega ehin tuba ma.

Peale luuletuse lugemist proovi vastata järgmistele küsimustele luuletuse põhjal:

     

      • Millest luuletus räägib?

      • Mis sõnad tunduvad kõige rohkem luulelised?

      • Miks tuleb muutustest avatult kõneleda?

    Artikli toimetas noorteinfoportaal Teeviit juunior peatoimetaja Liise Timmo.

    Skip to content