Heii, mina olen Gabriela. Olen 16-aastane Tallinna Saksa Gümnaasiumi gümnasist ning oma kooli õpilasesinduse president. Vabal ajal tegelen ma heitealadega ja kuulan muusikat. Soovin teile täna jagada enda kogemusi ja mälestusi õpilasesindusega ja analüüsida, kui palju see mind inimesena muutnud on.
Mina astusin õpilasesindusse, kui ma olin kuuendas klassis. Mäletan kooli peal plakatite nägemist ja tundsin koheselt huvi, sest tundsin, et see on koht, kus saaksin oma ideid teostada. Kirjutasin neile hirmunult kirja oma liitumissoovist ja peagi kutsuti mind mu esimesele koosolekule. Oi, see tuba oli täis võõraid nägusid ja kõik küsisid minult järsku küsimusi, kuid see soojus ja heatahtlikkus, mis sealt toast õhkas, oli midagi hoopis teistsugust, kui ma varem olin tundund. Olles kõige noorem, võeti mind väga soojalt vastu ja oldi alati valmis mind aitama. Alguses oli väga vaikne ja ise kellegagi juttu ei teinud, kuid peagi hakkas õpilasesindus tunduma kui perekond ja nii soojenesid kõigiga ka suhted. Sain kaasa lüüa oma esimestes üritustes ning näha kui palju tööd ja vaeva läheb iga pealtnäha kerge ülesehitusega ürituse korraldamisesse. Esimene aasta möödus kiirelt ja peamiselt keskendusin uute oskuste omandamisele ja proovimisele aru saada, kuidas miski käib ja töötab. Esimesed kaks aastat oli meil presidendiks üks kõige vingemaid kutte, keda ma tean, Martin. Ta oli uskumatult abivalmis ja oskas alati sinu küsimusele vastata. Kui aga tema meie kooli lõpetas, sai meie presidendiks Eneli. Ta oli super armas ja omandas üsnagi kiiresti presidendi ameti ja sellega kaasneva. Proovisime teda kõik aidata, sest eriti praegu tagasi mõeldes, saan aru, kui keeruline on alustada presidendina ja järsku oled sina see, kelle poole kõik pöörduvad.
Kui Eneli jõudis üheteistkümnenda klassi lõppu, tulid meil uued valimised ja kuna olin sellel hetkel lõpetamas kaheksandat klassi, siis ma otsustasin kandideerida presidendiks. Ma mõtlesin sellel hetkel, et kui mitte pragu siis millal veel ja leidsin, et see oleks mulle väga hea väljakutse ja proovile panek. Nii ma siis kandideerisin koos ühe oma kõige parema sõbraga õpilasesindusest ja kui me vastused teada saime, siis sain ametlikult asepresidendiks. Ma ei hakka valetama, et olin samaaegselt õnnelik oma sõbra üle ja kurb, sest teadsin, et presidendiks saamise võimalust mul rohkem ei tule. Võttis veidi aega enda jaoks prioriteetide paika seadmist, kuid jõudsin otsusele võtta asepresidendi ametist maksimumi ja võtta ka seda kui õppimise ja arenemise võimalust. Vahele tuli suvi ja kuna president oli just üheksanda lõpetanud, seisis ta dilemma ees: kas valida TSG või JWG. Ta kahtles pikalt, kuid lõpuks tundis, et JWG on just see, kus tema oma tulevikku näeb. Just nii järsku oli täitunud minu unistus saada presidendiks ja samas langenud minu õlule tohutu hunnik kohustust ja vastutustunnet. Ma olin väga elevil ja samas nii närvis, sest keegi meist ei taha läbi kukkuda. Terve suve viisin ma ennast kurssi ÕE ametlike materjalidega ja proovisin ennast ette valmistada tulevaks õppeaastaks. Aasta algus oli vägagi hirmutav ja uus minu jaoks, kuid olen siiamaani proovinud anda endast parima, et olla hea liider ja meeskonna liige. Peale umbes kolmandat kuud minu presidendi ajast, tuli meile kõigile tuttav koroona ja selle tõttu pole ma siiani päris kindel, kuidas ma ürituste korraldamisega hakkama saan, sest ühtegi suuremat üritust ei ole mul õnnestunud teha. Hetkel olen juba teist aastat president ja tunnen, et arenen iga päevaga ning õpin nii oma meeskonna kui ka ise enda kohta nii mõndagi uut.
Õpilasesinduses olles on kindlasti paranenud minus oskus arvestada teistega ja leida ühine keel pea igas mures ja probleemis. Sa õpid koos töötama erinevate persoonidega ja õpid leidma ühist keelt ka inimestega, kellega sa arvad, et ei suudaks iial koos töötada. Eks igal probleemil ja lahendusel on erinevaid külgi ja samamoodi on igal inimesel ja ka grupil erinevaid vaateid ning just suure meeskonnaga nagu õpilasesindus, sa õpid arvestama iga ühega ja leidma lahendusi, mis arvestavad kõikide arvamusega. Presidendina olles olen ma kindlasti arendanud enda liidriks olemise oskust. Proovid iga päev leida projekte, milles kaasa lüüa, ja erinevaid võimalusi juba käesolevate projektide läbi viimiseks. Lisaks kõigele eelmainitule olen õppinud oma aega planeerima ja ka iseennast mitte tahaplaanile jätma. Aja planeerimis oskus on juhirollis üks olulisemaid, sest sa pead kogu meeskonda ajagraafikus hoida püüdma ja samal ajal seal kõrval ka tervet oma eraelu mitte käest laskma. Algul ununes mul tihti ära puhkamine ja tööde ära jaotamine. Olin arvamusel, et presidendina on kõik tööd minu õlul ja nii tegin pea iga õhtu kõike ise. Olen õppinud ülesandeid jagama nii, et igal ühel on midagi teha ja samal ajal jääb kõikidel aega ka oma eraeluks. See on vast üks olulisemaid oskusi, mida ma eluteele kaasa saan võtta.
Olen õppinud ennast tundma, leidma teistega ühiseid jooni ja huve ning planeerima aega optimaalselt. Kindlasti oskaks keegi teine õpilasesindusest siia midagi isiklikku veel lisada, sest igal inimesel on erinevad kohad, kus nad arenevad ja, mida just nemad leiavad, et tahavad eluteele kaasa võtta. Õpilasesindus on perekond, kus te toetate üksteist, töötate ühtse tiimina ühiste eesmärkide nimel ja nii võib igaüks avastada enda kohta midagi, mida ta poleks kunagi osanud oodata.
Artikkel on avaldatud 2021. aastal.
