Vaimne tervis on väga aktuaalne teema, mis ei igane ega kaota oma tähtsust. Sellest räägitakse, kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme. Üheks selliseks filmiks on maailmas populaarsust koguv eestimaine film “Savvusanna sõsarad”. See artikkel annab ülevaate filmirežissööri Anna Hintsi mõtetest ja filmi kujunemisest, sealhulgas rõhutades vaimse tervise olulisust.
Idee sünd ning impulsi otsingud kogemustepagasist
See on nii huvitav, kuidas ja missugusel hetkel film sünnib või millal me üldse saame öelda, et hakkame filmi tegema. Kuid “Savvusanna sõsarad” impulss pärineb ajast, mil olin 11-aastane ja viibisin Võrumaal vanaema juures. Mu vanaisa oli siis just lahkunud elavate ilmast ning tema kere oli viidud vanasse taresse. Päev enne tema matuseid läksime vanaema, tädi ja tema tütrega sauna. Seal vanaema rääkis meile, kuidas vanaisa oli teda korduvalt teiste naistega petnud. Ta jagas neid emotsioone, mida ta tookord oli tundnud, kuid maha vaikinud. Tema sõnades oli palju viha ja häbi – kõik tunded justkui voolasid temast välja, mis aastatega olid kogunenud. Niiviisi me seal suitsusaunas mitu tundi istusime, kuniks vanaema oli minevikuga rahu sõlminud. Vanaisa saadi järgmisel päev kerge südamega maha maetud. Mulle jättis väga sügava mulje see koht ning hetk, sest sedalaadi kogemus avas minu taju, et siin maailmas on olemas üks selline turvaline ruum, kus saab jagada oma tundeid ja kogemusi inimestele, kes päriselt kuulavad üksteist. Kui me anname hääle lugudele, siis sellel on suur tervendav vägi ja edasiviiv jõud, mida vajatakse siin elus. Lühidalt öeldes- filmi “Savvusanna sõsarad” impulss tuleb kogemusest.
Aga kindel soov filmi teha sündis Taimaal, kui olin 2015. aastal emaga sealses budistlikus kloostris. Seal oli 26-päevane vaikuse retriit, kus ei tohtinud rääkida, kirjutada ega lugeda. See oli koht, kus sai tervendada enda traumasid. Kuid lausvaikuses hakkasin äkitselt kuulma hääli, mis olid minu sees, püüdes aru saada, kellele need õieti kuuluvad. Kuulsin nii oma ema, vanaema, kui ka õpetaja häält. Need olid niinimetatud mahavaikitud hääled, mis kätkesid endas põlvest põlve edasi antud jutte ja traumasid. See hääl, mille vaikusest sain, oli minu jaoks väga suure tähendusega, mis seostus minu suitsusauna kogemusega kui turvalisest paigast ja naiste hääle andmise väest. Sealt tuli see visioon filmi jaoks. Otsisin peale seda üles naissoost munga, kelle poole võis erandkorras pöörduda, et paluda tal lasta mul üles kirjutada oma mõte. Ta keeldus, lisades, et kui tegemist on niivõrd olulise asjaga, siis see ei kao kuhugi, vaid see säilib inimeses. Tema sõnum oli, et tugev visioon jääb ka peale kahekümne kuuendat päeva alles, kui sellel on väärtus. Nii see tõesti oli ja veel praegugi kasutan seda meetodit ehk lasen ideedel natukene enne settida, kui asja kallale asun.
Filmi olemus ning selle protsess suitsusauna miljöös
Filmi põhielemendis ehk suitsusaunas ei võeta ära ainult materiaalseid riideid, vaid ka emotsionaalseid. Seal ollakse kogu hingelt alasti, et pesta mustus endalt maha. Õppisin niisugust kombestikku ja pärimust põhjalikumalt Tartu Ülikoolis, aga eelkõige omandasin need teadmised oma vanaema kaudu, kes andis mulle sisuka pagasi. Suitsusaun oli eriline koht just naistele. See oli elu ja surma paik. Seal sünnitati lapsi ning pesti surnuid. Samuti ravitseti ennast suitsusaunas. Ravitsemisega seotud saunapäevadsõltuvad kuufaasidest ning tähtpäevadest.
Suitsusauna teraapilise keskkonna tagab üksteise toetamine, kus avame enda hinge sealviibijatele. Saunas ei tule negatiivseid kommentaare ega hukkamõistu kõnelejale või mure jagajale. Suitsusaun pakub ruumi, kuhu saame kokku tulla ja üksteist ära kuulata, mis on tegelikult inimestele nii suur vajadus. Tõtt-öelda me igatseme tõelist lähedust nii iseenda kui ka teisega, aga samas see lähedus hirmutab inimesi. Võib-olla oleme lihtsalt harjunud elama ühiskonnas, kus asjad peaksid tulema kergelt või olema meelepärased, aga lähedus ei ole kunagi mugav. Kui me ei ole harjunud olema nii iseenda kui ka teistega ausalt kontaktis, siis see on meie jaoks vastukarva. Aga niisugune kontakt peabki minema läbi ebamugavuse. Me pole lihtsalt harjunud olema nii avatud ja haavatavad. Aga kui seda vaikselt harjutame, siis see tasapisi ka väheneb. Ühiskonnas on vaja seda treenida. Samuti peab õppima elama ebameeldivustega. Tihtipeale tahame põgeneda olukorrast, kus ei ole hea olla. Kuid ümbritsevas keskkonnas muutume tugevamaks, tervemaks ja ühtlasemaks vaid siis, kui oskame keeruliste situatsioonidega toime tulla. Peab olema julgus kuulata teist inimest, et olla valmis vastu võtma kellegi ränka kogemust. Sageli esineb ka selline nähtus, kus tahame hoopis ise oma lugu rääkida, varudes selleks kannatust ja keskendudes pigem oma mõtetele ning sõnadele, kuulamata tegelikult teise inimese muret.
Sedalaadi filmi alustades, andsin endale aru, et on väga palju lugusid, milles on palju valu ning ebamugavust. See nõuab režissöörilt jõudu olla emotsionaalselt olemas, samuti ka pühendumist ja kannatlikkust. See oli isemoodi väljakutse. Tingimused olid samuti keerulised. Me filmisime ju päris kuumas suitsusaunas. Pidime jälgima inimeste heaolu ning tehnika võimet. Tähtis oli emotsionaalse ruumi hoidmine. Kuid tööprotsess ise oli tervendav tervele tiimile. Suitsusauna tervendav vägi puudutas meid sügavalt. Suitsusauna süsteemis pead võtma aega, et turvalises keskkonnas kerkiks pinnale lisaks füüsilisele ka emotsionaalne mustus. Seal saavad naiste sisemised hääled kõlada. Neid ei survestata ega takistata kõnelemise ajal. See on nende koht, kus nad tulevad kokku, jagades oma elamusi, igaüks omal ajal. Kogu tiim sai filmi tegemise ajal sellest protsessist palju head tagasi, kuna kõik need lood olid nii ehedad ning ühiselt suudeti luua üks sõõrjas turvaline ruum.
Inimesed kui iselaadi mustrid traumade keskel
Me sünnime mingisugusesse konteksti, kus on olemas kindlad mustrid, mis oleme sündides endaga kaasa saanud. Need kanduvad omakorda edasi. Teatud neist saab ära hoida, et need ei juurduks ega leviks edasi. Selleks tuleb kõigepealt mõista neid, kellest ja missugusest ajaruumist need pärinevad. Samuti peab tegema rahu möödanikuga, sest alles siis saab tervenemine alata. Me ei pea olema mineviku ja kannatuste ohvrid, kuna saame elus teha väga palju muudatusi, kirjutades ise enda lugu. See ongi tervenemisprotsess. Meil on alati võimalik paraneda, tehes rahu läbielamistega, aktsepteerides neid. Võib-olla tõesti peame elame vanade haavadega elu lõpuni, kuid need ei jää ju igavesti valutama.
Kogu see temaatika tõestab, et vaimsest tervisest ei räägita kunagi piisavalt. Alati on vaja rohkem, aga kuidas? Millegipärast on see meil tabuteema. Ei julgeta tunnistada, kui on vaimselt raske. Kuid selline vahetegemine füüsilise ja vaimse tervise kontekstis näitab, et see teema vajab endiselt tähelepanu.Niikaua, kui inimestel on häbi oma vaimseid probleeme jagada, siis senikaua on vaja teha tööd teadlikkuse tõstmisel. Teadlikkus seisneb selles, et vaimses tervises pole midagi häbiväärset. Nõnda nagu oleme harjunud iga päev hambaid pesema, mis muidu läheksid katki, peab täpselt samamoodi oma mentaalse tervise eest hoolitsema, kuna muidu murdume ise. Vaimsed ja emotsionaalsed vajadused on tõesti väga tähtsad. Oleme ühiskonnana heas kohas alles siis, kui vaimne ja füüsiline tervis on tasakaalukausis lõpuks ometi võrdsed.
Artikli kaanefotool kogu filmitiim Euroopa Filmiauhinnaga.
Foto autor: Sebastian Gabsch.
Artikli kirjutas noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Kertu Kändla.
