Erialavalik õpinguteks ja tulevaseks karjääriks on noortele tähtis küsimus. Vahel läheb see märki esimesel korral, vahel tuleb õige asja leidmiseks mitu korda proovida. Vestlesime tegusa soojusenergeetika tudengi Romi Viskariga, kelle sõnul on tähtsaim jõuda lõpuks selleni, mis elevust tekitab.
– Mis eriala TalTechis õpid? Kuidas selle valikuni jõudsid?
Õpin keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogiat, lõpetasin esimese kursuse ja sügisel algab teine. Alguses läksin Tartusse proviisoriks õppima, kuid seal ei tekkinud indu ega tahet edasi õppida. Tulin ära ja hakkasin vaatama erinevaid muid erialasid. Kandideerisin mitmesse ülikooli mitmele erialale, kuid lõplik valik langes just sellele TalTechi erialale. Otsust mõjutas, et sealne suhtumine tundus kõige sõbralikum ja toetavam. Ka eriala tundus kõige laiem ja minulikum – reaalsuund, kus saab õppida kõike ja hiljem otsustada, mida teha tahad.
Olen oma erialavalikuga väga-väga rahul. Poleks elu sees arvanud, et satun energeetika valdkonda, kuid nüüd ka praktikal olles olen iga päevaga üha kindlam, et tahan sel alal jätkata.
– Mis sulle õpingute ja koolielu juures meeldib? Mida ülikool sulle õpetanud on?
Tahaks öelda, et aja planeerimist, aga samas teen palju asju ikka viimasel minutil. Väga meeldib ülikoolis see, et sul on pausid, päevad ei ole nii pikad, saad keskenduda ainetele, mis hetkel käimas. Lemmikasi on kursakaaslastega arutamine, nendega ülesannete koos läbimõtlemine – see on tohutult abiks olnud. Saame olla koos, viskame nalja, räägime era- või kooliasju. Kuna ained on keerulised, siis peabki kursakaaslastega suhe olema väga hea. Kõik siin aitavad kõiki, ei jäta kedagi hätta!
– Said õpingute toetuseks energeetikaettevõtte Adveni stipendiumi. Mille tõttu Sina väljavalituks osutusid?
Pole julgenud täpselt küsida, aga eeldan, et suur roll oli minu aktiivsusel ja erinevatel tegevustel. Olen TalTechis laboris abistanud katsete läbiviimisel, koos teiste tudengitega taaselustasime meie eriala aktiivi, mille eesmärk on eriala väljaspool ülikooli tutvustada. Käime koolimessidel, teeme loenguid, räägime kütustest, vesinikuautodest ja energeetika tulevikust.
Stipendiumi saamiseks oli nõutud ka teatud õppeedukuse tase, kuid see ei olnud määrav. Ainult hinnete järgi ei saa tudengi võimekust hinnata – aegajalt on ka halvemaid päevi eksamite ajal. Usun, et rohkem näitab tahtmine ja innukus.
– Nüüdseks oled jõudnud ka Advenisse praktikale. Kuidas sinna jõudsid, kaua see kestab ja mida praktika raames teed?
Olin juba enne stipendiumi saamist Advenile taotluse saatnud. Stipendiumi saamiseks tegi Adven vestluse 3 viimase kandidaadiga ja mainisin ka seal, et sooviksin praktikale tulla. Õnnestuski saada. Kokku kestab praktika 2,5 kuud. Alguses olin võrguosakonnas, kus avastasin soojussõlmi, nägin torustikku, mis inimestele sooja kohale toob, koostasin liitumisplaanide jooniseid. Nüüd tegutsen juhtimiskeskuses – käin katlamajades, olen käinud kahes katlas sees oma silmaga asja vaatamas. Seal käiakse valge kostüümiga, aga valgeks see muidugi ei jää – isegi nägu sai tahmaseks.
– Mis sulle praktika juures meeldib? Mida selle raames õppinud oled?
Olen väga-väga palju õppinud – kuidas eri katlad täpselt töötavad, koolis seda ju ei näe. Olen soojussõlmi ja katlamaju nii-öelda oma silmaga näinud ja oma käega katsunud. On tekkinud selge pilt, kuidas kooliteooria reaalses elus töötab ja välja näeb.
– Kuidas iseloomustaksid Adveni töökultuuri? Mis tundub seal töötamise parim osa?
Koostöö on Adveni üks põhiväärtustest, mis tõesti ka praktikas toimib. On üllatus, et nad tõesti, terve seltskond on lahedad, intelligentsed, sõbralikud. Alati, kui nõu vaja küsida, võib julgelt seda teha. Inimesed siin on tõesti väga toredad!
– Millisena näed oma tulevikku õpingutes ja tööelus, mida soovid järgmiste sammudena teha?
Õpingutes on soov kindlasti ka magister ära teha – praegune eriala jaguneb magistriõppes keskkonnakeemia ja soojusenergeetika vahel, mind huvitab just viimane.
Olen harjunud ka kooli kõrvalt töötama – sügisest lähen tagasi laborisse ülikoolis. Enerhackis alustan samuti tööd – selle raames hakkan inseneridele mõeldud koolituste korraldamist organiseerima.
See on õpilastel väga sage küsimus, et kui kerge või mõistlik on kooli kõrvalt tööl käia. On arusaadav, et õppejõud seda eriti heaks ei kiida ja sel ongi ka oma varjuküljed. Kuid siiski – kui on vajadus, siis leiab ka lahenduse. Oluline on rääkida õppeprogrammi ja eriala juhtidega, otsida sobivaid võimalusi. Tänu aktiivsusele sain TalTechi laborisse tööle ja ka praktikale, seega soovitan ise küsima minna, mis valikud on.
– Mis oma eriala ja tulevase töövaldkonna juures sind kõige rohkem innustab, silma särama paneb?
Sellest, mis ma praktikal näen, olen eriti elevil – kütte-, ventilatsiooni- ja veesüsteemid, mis on inimesele eluks nii vajalik osa. Muidu tavainimene ei mõtle sellele – mina näen füüsiliselt, mida on vaja teha selleks, et energia inimesteni jõuaks, mis probleeme selleks lahendatakse, mis masinad seda kõike veavad, seda on väga lahe ja huvitav vaadata. Masinatega töötamine on väga huvitav ja mõistatuslik –masin ei räägi sulle vastu, pead ise selgeks tegema, mis viga on. Minu eriala on pidevas arengus – kõik pole veel taastuvenegiale üles ehitatud, tuleb seda arendada, saab pidevalt juurde õppida.
– Mida soovitad noorele, kes on alles oma õpingute ja karjäärivalikute ees – mille järgi teha otsus?
Vali eriala, mis tekitab elevust! Kui keegi oleks aasta tagasi mulle öelnud, et see asi on sinu jaoks õige, poleks ma mõistnud. Aga tuleb käia tutvumas erialaga, siis näed. Kui pole selgust tuleviku osas, tasub vaadata laiema põhjaga erialasid, selle põhjalt saab hiljem täpsema valiku teha.
Ei tasu karta ka uuesti valida. Olin terve lapsepõlve kindel, et tahan keemiat süvitsi õppida, läksin proviisori erialale – aga selgus, et ei tekkinud indu ega tahet edasi õppida. Tulin siia, mida poleks osanud tahta, ja nüüd ütlen, et poleks võimalik rohkem õnnelik ja elevil olla!
Intervjueeris: Adven Eesti AS.
Kaanefoto: Romi erakogu, autor Teele Toova.
