Demokraatia ehk rahvavõim on juhtimisviis. See tähendab seda, et esikohal on rahva tahe. Demokraatia tähendab valitsemist kõikide inimeste nimel lähtudes nende tahtest, lihtsamalt öeldes ka soovidest ja vajadustest.
Demokraatia põhineb kahel põhimõttel, milleks on:
- individuaalne autonoomia/ inimeste iseseisvus, mis tähendab, et inimesed peavad saama oma elu ise juhtida, ja seda muidugi mõistlikkuse piires;
- võrdsus ehk kõikidel inimestel peab olema võrdne võimalus mõjutada otsuseid, mis neid ja teisi ühiskonnaliikmeid puudutavad.
Demokraatia lühike ajalugu
Esimese demokraatliku korra lõid muistsed kreeklased. Nende demokraatia erines aga omajagu sellest, mida me täna demokraatia all mõistame. Nimelt oli tegu otsedemokraatiaga, mis tähendab selle asemel, et valida rahvaesindajad otsuseid tegema, oli rahvas ise see, kes sai kokku, arutles valitsusega seotud küsimuste üle ja rakendas otsuseid või strateegiaid. Selline süsteem toimis toona aga vaid seetõttu, et rahva arv, kes sai otsustada oli palju piiratum ja väiksem kui see on täna. Rahva hulka ei kuulunud naised, lapsed, orjad ja muulased.
Demokraatia tänapäev
Tänapäeval on demokraatial mitmeid erinevaid vorme, kuid ometi on miski, mis neid süsteeme ühendab ning selleks on esindusdemokraatia. See tähendab, et selle asemel, et seadusloomest vahetult osa võtta, kasutatakse valimisi, mille käigus rahvas valib endale esindajad.
Võib ju nüüd küsida, kuidas see demokraatlik on? Võim on ju rahvaesindajate käes? Siiski lähtub esindusdemokraatia kahel ülaltoodud põhimõttel: kõikide võrdsus ehk üks inimene = üks hääl ja iga üksikisiku õigus teatud ulatuses isiklikule autonoomiale.
Miks hääletamine valimistel on nii oluline?
Hääletamine on viis osaleda valitsemises. Juba aastaid on aga probleemiks kodanike väike valimisaktiivsus. Väike valijate hulk aga tekitab küsimusi demokraatlikkuse seisukohalt.
Oletame, et riigis elab 1000 inimest, neist valimas käib aga 300. Sel juhul otsustab enamuse eest tegelikult vaid üpris väike osa ning ei saaks otseselt öelda, et see väga demokraatlik oleks. Kuna valitsemine ei toimu enam otsedemokraatia kaudu, on hääletamine just see, mis annab inimestele võimaluse oma võimu kasutada. Ka juba üks hääl võib mõjutada võimutasakaalu, näiteks 1961. aastal võitis üks partei Sansibari valimised ühe kohaga ning otsustavaks osutus kaugel Pemba saarel elava valija hääl. Tulemus olnuks hoopis teine, kui vaid mõni inimene oleks otsustanud koju jääda.
Võiks isegi öelda, et valija on riigikogulase, kohaliku omavalitsuse esindajate ja Euroopa parlamendi saadiku tööandja. Tööandja peab aga ometi huvi tundma, kes ja kuidas tema heaks töötab. Valimine on õigus ja privileeg, kuid omamoodi ka kohustus. Kui kodanik tööandjana ei tunne riigikogu valimiste vastu huvi, ei tohiks ta ka hiljem teha etteheiteid valitud parlamendi koosseisule.
Demokraatiat ei tohiks iial pidada enesestmõistetavaks. See on ühine saavutus ja ühine vastutus, milles meil kõigil on oma roll.
Artikli autor on noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Laura-Liisa Tõldsepp.
