Kui teha tagasivaade taastava õiguse ajaloolisse tausta, siis Eestis leidis see esmalt kasutamist vanglates erinevate programmide näol ning väga palju sellest siis veel ei räägitud. Alles 2018. aastal, kui jõustus mitu seadusemuudatust, leidis taastava õiguse praktika laiemat kõlapinda ning sellest hakati rääkima kui alternatiivist noorte karistamisele. Alates sellest ajast ongi nüüd ministeeriumides ja sotsiaalkindlustusametis erinevad inimesed, kes ühel või teisel moel taastava õigusega tegelevad.
Minu intervjueeritav on seekord Annegrete Johanson, kes on taastava õiguse koolitaja, vahendaja ning viimased 5 aastat ka sotsiaalkindlustusametis ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnas taastava õiguse teenusejuht. Tänaseks on Annegrete liikunud kolmandasse sektorisse, et taastava õiguse mõtteviisi ja lähenemisi veelgi enam levitada ning ehitada MTÜ RuaCrew´st taastava õiguse kompetentsikeskus.
– Taastava õiguse … kes?
Kui teenusejuht ja koolitaja on igapäevases elus sagedamini kasutatavad mõisted, siis taastava õiguse vahendaja positsioon ei pruugi kõigile tuttavalt kõlada. Võib-olla ei ole igale inimesele tuttav ka taastava õiguse mõiste. Kui laenata definitsioon sotsiaalkindlustusameti kodulehelt, siis taastav õigus on selline konfliktide ja õigusrikkumiste käsitlemise viis, mis võimaldab tekkinud kahju heastada, kaasates ja tervendades mõjutatud osalisi ning luues turvalise keskkonna. Põhimõtteliselt ongi vahendaja see inimene, kes selle turvalise ruumi konfliktis olevatele osapooltele tagab ehk konflikte vahendab. Kui osapooled kokku tuuakse, siis on just vahendaja see, kes annab kõigile kordamööda sõna, ning juba enne kohtumist on vahendaja ülesanne inimene selle jaoks ette valmistada. Nii saab vältida olukorda, mille puhul inimene ei saa tegelikult isegi aru, mida taastav õigus endast kujutab. Sageli oodatakse vahendajalt nõu ja soovitusi, et siis vastutus nende kanda jätta, kui lahendus ei toimi. Taastava õiguse põhimõtete järgi on aga inimene, kes olukorrast mõjutatud on, võimeline ise toimiva lahenduse leidma.
Lugu sellest, kuidas Annegrete taastava õigusega tuttavaks sai
Annegrete puutus taastava õigusega esmakordselt kokku 2016. aastal, mil tema tolleaegne kolleeg läbis Belinda Hopkinsi taastava õiguse koolituse ning tutvustas taastavat õigust kui põnevat lähenemist ka Annegretele. Juba 2018. aastal sai aga sel ajal lapsehoolduspuhkusel viibiv Annegrete sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhilt pakkumise, mis võimaldas naisel teha taastava õigusega veelgi lähemalt tutvust. Nimelt pakuti talle võimalust vedada eest taastava õiguse nädala projekti ning Annegrete võttis võimaluse vastu. Mida rohkem ta antud teema kohta uuris, luges ja välisekspertidega suhtles, seda põnevamaks see valdkond tema jaoks muutus. Ja põnev on tänase päevani.
Kas taastava õiguse rakendamisest on päriselt kasu ka?
Annegrete arvab, et taastav õigus on väga mõjus praktika, sest annab võimaluse oma hääl kuuldavaks teha kõigile olukorra poolt mõjutatud inimestele. Ta leiab, et tänases ühiskonnas pole asjaosalistel sageli võimalust oma vaatenurka mingist vahejuhtumist esitada, ilma et keegi neid mõjutaks või suunaks. Annegrete toob näite situatsioonist koolis, kus esineb konflikt kahe õpilase vahel. Olukord mõjutab ka nende õpilaste klassikaaslasi, aga traditsioonilises lähenemises ei anta neile tavaliselt võimalust oma mõtteid ja tundeid seoses juhtunuga jagada, vaid keskendutakse vahetult konfliktis olnud kahele õpilasele. Taastava õiguse puhul on aga oluline, et kõik osapooled, keda juhtunu on mõjutanud, saaksid ikkagi oma loo ära rääkida.
Kuigi Eestis ei ulatu taastava õiguse lähenemise kasutamine väga kaugesse minevikku, siis on teiste riikide praktika näidanud, et üldistatult võib öelda niimoodi: mida raskem on lugu, seda suurem kasu on taastavast õigusest just kannatanule. Nõnda seetõttu, et erinevalt tavapärasest õigussüsteemist, kus kannatanule kuigi palju sõna ei anta, annab taastava õiguse protsess talle võimaluse küsida teo toime pannud poolelt küsimusi ning kuulata ka tema seisukohti. Selline lähenemine aga võib aidata kõigil asjaosalistel paremini juhtunust edasi liikuda.
Tähelepanekuid seoses taastava õiguse väljakutsetega
Annegrete räägib, et mõni aasta tagasi viidi koos Tartu ülikooliga läbi ka uuring, kus intervjueeriti inimesi, kes on konfliktivahenduses osalenud, ning selgus, et nende rahulolu teenusega on tegelikult kõrge. Sellegipoolest esineb taastava õiguse lähenemise puhul veel mõningaid väljakutseid. Annegrete toob välja murekoha, et enamasti jõuavad juhtumid konfliktivahenduseni liiga hilja. Sel juhul võib lugu olla paisunud juba nii suureks, et osapooled ei ole enam valmis teist poolt kuulama või pole nad avatud lahendust leidma. Inimeste fookus on nihkunud oma tõe leidmise ja karistuse määramise suunas. Seda probleemi aitaks lahendada spetsialistide olemasolu näiteks koolides. Kui koolis leiduks inimene, kes oskaks taastavat õigust rakendada, siis võib-olla saaks ära hoida konfliktide eskaleerumise punktini, kus keegi enam ei mäleta, millal või mille ajel kogu jama üldse alguse sai. Kusjuures Annegrete sõnul püütaksegi praegu võimalikult palju inimesi just sellel eesmärgil taastava õiguse teemadel koolitada.
Juba kibeled taastava õiguse kohta rohkem uurima?
Kui korraks koolituste juures peatudagi, siis neid on taastava õigusega tutvumiseks erinevaid. Alates 2018. aastast peetakse novembris taastava õiguse nädalat või kuud, mille raames külastab Eestit palju väliseksperte. Osaleda saab ka kodumaiste koolitajate korraldatud programmides. Tuletan meelde, et Annegrete ise viib samuti läbi taastava õiguse koolitusi. Inimeste huvi ja teadlikkus taastavat õigust puudutava osas on igatahes kasvamas ja järjest rohkem võib näha koolitusi ka avatud gruppidele, et iga inimese vajadus sellekohase info järele saaks rahuldatud.
Pisut priitahtlike puudusest
Taastava õiguse väljakutsete osas toob Annegrete välja veel asjaolu, et teenuseosutajateks ehk inimesteks, kes konfliktivahendusi läbi viivad, on vabatahtlikud, kelle nimetuski juba viitab, et need inimesed teevad seda tööd oma vabast tahtest ja ajast ning ei saa selle eest palka. Seetõttu on piiratud aeg, mil vabatahtlikud saavad panustada, sest suuremal osal neist on lisaks vabatahtliku töö tegemisele ka oma põhitöö. Samuti ei suudeta vabatahtlikega katta kogu Eestit, mis tähendab seda, et kui näiteks Lääne-Eestis on olukord, mis nõuab taastava õiguse rakendamist, siis seal ei pruugi olla ühtegi vene keelt kõnelevat vabatahtlikku, kui teda peaks juhtumi juures vaja olema. Muide, vahendajad töötavad paaris, mistõttu ei piisa ainult ühest vabatahtlikust, kes looga tegeleda saaks.
Mõttekoht maailmaparandajale
Mis puudutab vabatahtlike puudust, siis saab iga lugeja siinkohal ise mõelda, kas see on aeg ja koht, kus tema saaks probleemi leevendamiseks käed külge lüüa. Annegrete sõnul on kõigil praegustel vabatahtlikel väga erinev taust. Annegrete ise on lõpetanud sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe. Teiste vabatahtlike seas on samuti neid, kes ongi juba inimestega töötamise valdkonnas väljaõppe saanud ehk õppinud näiteks sotsiaaltööd, psühholoogiat või pedagoogikat. Samas on inimesi, kes on omandanud hariduse ka näiteks turismi või turunduse valdkonnas. Ühel või teisel juhul ootab kõiki vabatahtlikke enne tööle asumist ees põhjalik baaskoolitus, mille käigus treenitakse, mida ja millal teatud olukordades täpsemalt teha tuleb.
Huvitava faktina toob Annegrete välja ka väliskolleegide kogemuste põhjal kinnitust leidnud asjaolu, et uutel vabatahtlikel, kelle taust ei puuduta kuidagi inimestega töötamist, on taastava õiguse põhimõtteid isegi kergem omandada kui näiteks psühholoogidel, kes igapäevaselt tegelevad inimestele abi osutamisega ja kipuvad seega ka vahendajana nõu ja soovitusi andma, kuigi see roll eeldab neutraalset hoiakut. Aga Annegrete näitel võib öelda, et ka inimestega töötamise kogemus ei takista taastava õiguse vabatahtlikuks saamist.
Artikli kirjutas noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Lisette Tarto.
