Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all. Praegu on NATO liikmeid 29.
Põhja-Atlandi Liit kujutab endast transatlantilist partnerlust NATO Euroopa liikmete ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel, mille eesmärgiks on saavutada rahu ja stabiilsus kogu Euroopas.
Põhja-Atlandi leping
Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi – kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus – käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.
Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele.
Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.
Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.
Poliitilised eesmärgid
Alliansi Euroopa ja Põhja-Ameerika liikmete partnerluse eesmärgid on eelkõige poliitilised, nende aluseks on ühine kaitseplaneerimine ja sõjaline koostöö ning konsultatsioonid ja koostöö majanduse, teaduse ja keskkonna alal ning muudes olulistes valdkondades. Tõsi, külma sõja vältel keskendus NATO eelkõige ühise kaitse arendamisele ja säilitamisele ning püüdis jagu saada Euroopat lõhestavatest poliitilistest probleemidest. Praegu on NATO põhihuviks edendada Euroopa stabiilsust, mille nimel tehakse koostööd ja töötatakse välja meetodeid ühiseks kriiside lahendamiseks ja rahuvalveks.
