Arengumaadele antavale abile mõeldes kerkib silme ette sageli pilt toidukottidest näljastele, arstiabi, ajutised telklinnakud looduskatastroofide ohvritele või sõjapõgenikele. Eelnimetatud juhtudel on enamasti tegemist humanitaarabiga.
Humanitaarabi eesmärgiks on:
- loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmise ja inimeste kannatuste vähendamine;
- tagada puuduses kannatajatele inimväärseks eluks hädavajalik;
- ennetada võimalikke katastroofiolukordi ja parandada neile reageerimise valmisolekut.
Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Humanitaarabi osutamisel lähtutakse abivajava riigi, territooriumi, ühenduse, režiimi, rühmituse või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest. Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse väljendusvorm ja moraalne kohustus.
Siinkohal toimib riikide vahel koostöö: abipalvele vastavad teised ning saadavad ellujäämiseks hädavajalikku toitu, riideid, ravimeid, ajutisi eluasemeid, et katastroofiolukorda stabiliseerida. Humanitaarabi andmise põhimõtted on inimlikkus, neutraalsus ja sõltumatus. Abi kättesaadavus tagatakse kõigile – olenemata usust, rahvusest, rassist või poliitilisest kuuluvusest. Seejuures ei ole humanitaarabi mõeldud inimeste vaesusest väljaaitamiseks, vaid ellujäämiseks esmavajalikuga (toidu, joogivee ja ajutise peavarjuga) varustamiseks. See on alus, millelt saab esmalt liikuda edasi vaesuse vähendamise poole ning seejärel järjest parema elukvaliteedi saavutamisele.
Humanitaarabi on kiireloomuline ja üldjuhul lühiajaline. „Humanitaarabi erineb teistest abiliikidest selle poolest, et tema ainsaks eesmärgiks on osutada hädaabi elude päästmiseks ja kaitsemiseks ning inimkannatuste ennetamiseks ja leevendamiseks vastavalt vajadusele olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Inimelude päästmise seisukohalt on kõige tähtsam valmisolek ja reageerimine kohalikul tasandil. Kuigi humanitaarabi käsitlevad põhimõtted ja eeskirjad erinevad muud liiki abi põhimõtetest, peab siiski olema tagatud nende kooskõla muude tegevusvahenditega, eelkõige kriisijuhtimise ja arengukoostööd käsitlevate vahenditega.“
Humanitaarabi andmise põhimõtted
Humanitaarabi andmise põhimõtted on sätestatud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu ning suurõnnetuste tagajärgede leevendamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendites ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonis nr 46/182.
Inimlikkus. Inimlikkuse põhimõte tähendab, et inimkonda tuleb kohelda inimlikult igas olukorras, päästes inimeste elusid ning leevendades kannatusi üksikisiku õigusi austades. Erilist tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele.
Erapooletus. Humanitaarabi andmine peab olema erapooletu ning selle andmise aluseks ei tohi olla kodakondsus, rass, usutunnistus ega poliitilised vaated. Abi antakse ainult vajadustele vastavalt.
Sõltumatus. Humanitaarabiorganisatsioonid peavad esitama ja rakendama oma meetmed valitsuse (muudest) poliitikatest ja meetmetest sõltumatult.
Neutraalsus. Neutraalsus tähendab seda, et vaenutegevuse korral ei eelistata üht poolt ning ei osaleta poliitiliste, rassilistes, ideoloogilistes ega usuga seotud vastuoludes.
Miks see peaks meile korda minema?
Esiteks on hädas oleva ligimise aitamine üks peamisi inimkonda ühendavaid väärtushoiakuid. Seega on võimatu nõustuda ükskõiksuse ja hoolimatusega, mis jätab katastroofiohvrid ise oma probleeme lahendama, lastes üle maailma inimestel kannatada ja surra.
Teiseks, kuna humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse põhiline väljendusvorm ja moraalne kohustus, on humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabi missioonidel osalemine Eesti välispoliitika oluline osa. Eesti välispoliitikaga ja selle rahastamisega on aga seotud kõik eesti kodanikud.
Loe lisaks: Kuidas saan mina Ukrainat toetada?
Loe ja uuri lisaks:
