– Mis üldse on investeerimine või mida Te selle all silmas peate?
Niimoodi kitsamalt võttes, on see raha kasvama panemine, ja laiemalt võttes, et saab ka enda arendamisesse investeerida. Midagi sellist, et täna panustad millessegi, et seda homme oleks rohkem. Kui tervisesse, haridusse või suhetesse investeerida, siis ma arvan, et nende ühine nimetaja on see, et sa täna kas panustad rohkem või siis nii-öelda loobud millestki selle arvelt, et homme oleks tulemused paremad.
– Kas iga inimene peaks investeerima?
Ma arvan, et iga inimene ei pea investeerima. See on nagu trepp: kui sa oled piltlikult nullkorrusel või miinus korrusel, siis kõigepealt on vaja null korrusele jõuda. Kõige alumine korrus on see, kui sa oled ise kellelegi võlgu ja sul on mingid kiirlaenud kaelas. Sellisel juhul keskenduks mina kõigepealt sellele, et nendest lahti saada. Järgmise sammuna looks endale väikese rahapuhvri, mingi tagavara ja ostaks endale esmatarbeasjad. Pärast seda jõuame me investeerimise juurde, aga on ka erandeid.
– Aga esimene trepiaste oleks see, kui on juba alustatud investeeritud?
Ma ütleks nii, et seda saab vaadata puhasväärtuse alusel: sinu varad, miinus sinu kohustused. Kui oled omadega miinuses ja varasid ei ole, aga sul on järelmaksud või kiirlaenukohustused, siis võib seda tõesti miinus korruseks kutsuda ning sealt tuleb ennast esmalt nulli kaevata. Nullkorrus on hästi tavapärane Eestis. Elatakse palgapäevast palgapäevani, midagi eriti üle ei jää, aga midagi võlgu kellelegi ka ei ole. Kui ma oma vanemate peale mõtlen, siis ma arvan, et peredel vene aja lõpus oli umbes selline elu. Võib-olla säästeti pisut, aga mitte midagi erilist ja see on antud juhul nullkorrus. Selleks, et investeerida, peab raha hakkama üle jääma ja selleks, et raha üle jääks, peab kas oma sissetulekuid tõstma või kulusid vähendama. Esimene korrus tähendakski seda, et raha hakkab üle jääma.
Investeerimine oleks teine korrus: kui raha juba üle jääb. Seejärel tekib küsimus, kuhu seda niimoodi paigutada, et see raha lihtsalt pangakontol ei seisaks ja inflatsioon seda ei näriks. Aga raha ei kipu iseenesest üle jääma. Minule endale meeldib nii mõelda, et sa kõigepealt paned kõrvale selle raha, mis sa tahad, et üle jääks – sa maksad endale esimesena (pay yourself first). Vähemalt kümme protsenti võiksid oma sissetulekust enda jaoks kõrvale panna ja siis ülejäänu üheksakümnega hakkama saada. Kui inimesed üritavad säästa nii, et maksavad kõigepealt kogu raha teistele ära ning siis vaatavad, kas lõpuks endale ka midagi jäi, siis enamasti ei jää midagi alles.
– Aga kust üldse alustada investeerimisega või millal alustada investeerimisega?
Ma alustaks esimese investeeringuna nii-öelda iseendasse ehk oma erialasse või oma rahateenimisvõimesse. Kõige lihtsamalt öeldes, mine ja omanda haridus või õpi mõni amet, millega tööle saad. Kui mõelda, kui palju raha teenitakse elu jooksul oma palgaga, siis on see kindlasti suurem summa kui see, mis investeerimisest tootmisena teenitakse. Kui on võimalus näiteks lisakursuse või millegi muu abil oma palka tõsta, siis tasub arvutada. Palk tõuseb näiteks kolmsada eurot, see on aastas kolm tuhat kuussada eurot rohkem.
– Kui palju ma peaksin investeerima, et samasugust tootlust saada?
Ma ütleks, et noores eas tuleks esmalt iseendasse investeerida. See ei pea piirduma ainult eriala või mõne kursusega, sa võid ka näiteks palju lugeda ja õppida võõrkeeli, käia reisimas või teha juhiload ja nii edasi. Ma ise olen jälginud, et ma õpiks võõrkeeli, et vähemalt mingit võõrkeelt peaks hästi oskama ning ma õpiks mingit müügi-või esinemisjulgust ka. Ma arvan, et see on selline hea abivahend, mis aitab töökohtades kaugemale jõuda. Mulle naljaga pooleks meeldib öelda, et kui sul ühtegi kirge või huvitavat eriala pole, siis ma õpiks IT-d. Mul on päris palju tuttavaid, kes on ise Youtube’ist IT-d õppinud ja nad saavad 5000+ eurot palka.
Teise poole pealt investeeriks ma pigem ettevõtlusesse. Alati peaks vaatama mis on sinu tugevused, mis nõrkused, et leida mingi eelis, võrreldes ülejäänud investoritega.
Kui mõelda noorte peale, siis nende suurim eelis on see, et neil on hästi vähe raha aga palju aega. Noored saavad investeerida sellistesse ettevõtmistesse, kuhu suured investorid ei hakka raha panema, aga kus on võib-olla hästi kõrge tootlus. Hästi lihtne näide on see, et ostad endale näomaalingu värvid viiekümne euro eest ja hakkad pakkuma laste sünnipäevadel näomaalingu teenust ja võtad iga sünnipäeva eest ka viiskümmend eurot. See on sisuliselt sada protsenti tootlust kohe esimesest sünnipäevast peale. Ükski suurinvestor ei hakka sellise äriga tegelema, neil on suuremad numbrid. Sageli on väikeste ettevõtlusalgetega võimalik kergelt tootlust teenida. Ma ise keskkooli ajal ja kooliajal keskendusin sellele ja ma soovitaks teistel ka, et panustage mingisse väikesesse ärisse või ettevõtmisesse.
– Kas aktsiate ostmine on noortele soovitatav?
No ma soovitaks seda selles võtmes, et sellest õppida. Investeerimisel on kolm komponenti millest lõpptulemus sõltub. Üks on algkapital või raha, mida sinna paigutada, teine on aeg, ehk kui kaua see raha saab kasvada ja kolmas komponent on intress või tootlus, mida raha teenib. Kui noorelt alustada, siis see võimaldab seda aega pikendada. Tavaliselt on niimoodi, et aeg ja kapital on pöördvõrdelises suhtes. Kui keegi hakkab hästi noorelt pihta, siis reeglina on tal vähe kapitali, aga võib-olla oleks mõistlik see raha investeerida sellesse näomaalingute ärisse ja aasta lõpuks oleks rohkem raha, mida investeerida.
Selleks, et sadat eurot kasvatada tuhandeks euroks, oleks vaja kümnekordistada midagi. Oletame, et investeeringu tootlus on kaksteist protsenti aastas. See tähendab seda, et see iga kuue aastaga kahekordistub. Läheb kuus aastat, et sajast saaks kakssada eurot siis omakorda kuus aastat, et kahesajast saaks nelisada, siis veel kuus aastat, et neljasajast saaks kaheksasada ja ongi kaheksateist aastat läinud. Põhimõtteliselt sajast eurost tuhande peale investeerimisega läheb 10+ aastat kindlasti, kui paned selle näiteks aktsiatesse. Samal ajal võib oma ettevõtlusega samasugust tootlust ka ühe suvega saada. Ma pigem alustaks investeerimist selles võtmes, et õppida ja aru saada, mis on aktsiafond ja nii edasi. Aga kui tahta seal rahalist tootlust saada, siis peab arvestama, et lihtsam on võib-olla seda kapitali alguses mujalt teenida.
– Kui alustadagi selle näomaalingu äriga kas selle jaoks peaks tegema FIE?
Ma ei tea kas see nüüd poliitiliselt korrektne vastus on, aga ma alustaks nii, et sularaha äri ja ei midagi muud. Minul endal oli kuuendast klassist alates niinimetatud “kodukaubamaja”. Ma tõin hulgilaost koju toitu ja müüsin naabritele jaemüügihinnaga makarone ja ketšupit edasi. Ma arvan, et nii kaua, kuni sa ei ole ülikoolis, pole mõtet mingit firmat asutada. See on liiga palju stressi. Seni kuni see on ühe mehe äri või kahe sõbranna äri, on lihtsam sularahas arveldada ja saab oma esimesed kogemused niimoodi ka kätte.
– Kui on juba hakatud investeerima, millel tuleks tähelepanu hoida?
Aktsiad on kättesaadavad kõigile ja seal mingit eelist leida on hästi-hästi raske. Noorena ma vaataks mingeid riskantsemaid asju ja pigem just selle järgi, mida ise kasutad või näed. Kuna noored on üldiselt esimese laine tarbijad, siis võiks eeldada, et noored avastavad mingid teenused või firmad enne kui nii-öelda vanakooli investorid.
Kuna tasud on odavaks läinud, siis on võimalik ka näiteks USA börsil tegutseda ja ma arvan, et paljud noored kauplevad hoopis mingite krüptovaluutadega.
Üldine põhimõte on see, et selles vanuses on okei osa raha ära kaotada- tuleks võtta suuri riske. Ei ole mõtet panna sadat eurot kasvama kuhugi indeksfondi ja loota, et see maru suureks kasvab. Teine lähenemine investeerimisele on see, kui paned iga kuu sada eurot ja palga suurenedes tõstad selle panuse kahesaja euro peale ja nii edasi, siis see kasvab küll päris suurte summadeni. Alustad ju noorelt ning jõuad viiskümmend aastat seda raha kasvatada.
Kui keegi tahab ikkagi rikkaks saada, siis peaks mõtlema mingite selliste tehingute peale, mida suuremad rahad ei saaks teha. Väikseid summasid on hästi lihtne kahe või kolmekordistada, võrreldes suurte summadega. Sajast eurost kakssada eurot teha on ikkagi oluliselt lihtsam kui sajast miljonist kakssada miljonit.
– Kas aktsiate ostmisel on ka miinuseid?
Üks, mida ma olen näinud, ongi see, et investeerimisest mõeldakse pigem selles võtmes, et ostadki passiivselt mingeid aktsiaid ja ise nagu midagi eriti ei tee. Mõnes mõttes on see laisk viis tegutseda. Tegelikult on ikkagi mõistlikum proovida ise seda ettevõtet ehitada, kui lihtsalt aktsiaid osta.
Teine miinus võib olla see, et kuna aktsiaid saab hästi kergelt müüa ja osta, siis on hästi lihtne seal emotsionaalselt otsuseid teha, aga kui sul on oma ettevõtte, või sul on näiteks kinnisvara, siis sa ei saa seda nii lihtsalt teha. Aktsiatega tegelemine viib sageli selleni, et inimesed ostavad neid suure hurraaga, kui hinnad on kõvasti tõusnud ja müüvad mustas masenduses, kui nad on kõvasti kukkunud. Teoorias võiks see pluss olla, et need on likviidsed: saab osta, müüa ja vahetada kiirelt, aga sageli see pigem on miinuseks.
– Te mainisite ka krüptoraha, mis Te ise sellest arvate?
Krüptorahal on ikka kasutusvaldkonnad. See teeb kogu raharinglust kergemini jälgitavaks, kiiremaks ja odavamaks. Ma arvan, et see on võib-olla viis või kümme protsenti sellest maailmast, ülejäänud üheksakümmend või üheksakümmend viis protsenti on see, et mingid asjad liiguvad ja nendega saab kaubelda. Kui õigesti kaupled siis saad rikkaks. Plokiahela tehnoloogia iseenesest on äge leiutis, aga sinna peale on ehitatud igasugu imeasju, mida ma arvan väga praktilises elus vaja ei lähe.
Ma arvan, et krüptoraha on hea võrrelda kullaga või mingite haruldaste müntide või markidega. Vanasti olid margid investeering, et neid omavahel vahetada ja neil olid omad turud, kuid see trend kadus ära.
Üldiselt igale varale annab mingi väärtuse see, et keegi teine tahab neid osta või on neil mingi haruldus või limiteeritud pakkumine.
Minule Bitcoin meeldis, sest see on nagu noortepärasem versioon kullast. Kuld on ajalooline valuuta aga seda eriti juurde ei saa toota. Sealjuures on krüptoraha anonüümne, seda saab taskusse panna, kaasa võtta, siis on bitcoin olemuselt veel mõnusam kui kuld. Krüptorahad saab mälupulgaga lihtsalt ühest riigist teise viia või kanda hetkega kuskile teisele kontole üle ja uued krüptorahad omakorda on veel kiiremad ja odavamad kui Bitcoin.
Krüptoraha ei kao kuhugi, sinna on juba nii palju raha pandud. Eks seal on omakorda niimoodi, et kuna uusi krüptorahasid ja neile põhinevaid tehnoloogiad on suhteliselt lihtne arendada, siis ma arvan, et seal põhilised jõukumised liiguvad ikkagi ettevõtluse valdkonnas.
– Kas krüptoraha ei või välja süüa näiteks aktsiaturgu või kinnisvaraturgu?
Seda küll mitte. Kui seda tehnoloogiat vaadata, siis tegelikult aktsiad võiksid olla plokiahela ahela baasil. Plokiahela tehnoloogia on oma olemuselt veidi turvalisem, kui see, et kõik rahad on kuskil panga arvutis. Aktsiad on ettevõtete osalused või on väikesed jupid ettevõtetest.
Vanasti käis aktsiate ostmine paberitel ja oli ebamugav. Nüüd on läinud asi palju mugavamaks, kõik käib elektrooniliselt ja võib-olla, läheb see ka plokiahela tehnoloogiasse, ei tea.
Kinnisvaraga on samamoodi. Praegu kui korter on müüdud, siis seda omanikuvahetust peetakse registris. Ma olen aru saanud, et see võtab sageli umbes kolm-neli päeva aega, enne kui see kanne ära tehakse. Tegelikult võiks ju kinnisvaral samamoodi olla elektrooniline plokiahelale põhinev register. See oleks kiirem ja odavam. See aga ei muuda kuidagi kinnisvara olemust. Korterid, majad, krundid, metsad- need jäävad ikka füüsiliseks varaks.
Pigem vaataks seda plokiahela teemat hoopis hea tehnoloogiana. Nii nagu internet tegi aktsiate kauplemise kiiremaks ja mugavamaks, siis see võib kinnisvaraturul samamoodi mõjuda.
– Milline võiks olla investeerimine tulevikus? Kas turg on noorte käes?
Eks öeldakse, et noorte päralt on tulevik. Investeerimise osas ei ole Eestis eriti suurt minevikku. Alguses olime pikalt pärisorjad, siis võttis mõisnikelt Eesti riik vara ära, siis tulid siia sakslased ja venelased ja võitsid veel meie vara ja siis tuli Nõukogude Liit. Sellist pikaajalist mitmesaja aastast kapitali kogumist ei ole meil õieti kunagi olnud. Praegu vist möödub paarkümmend või kolmkümmend aastat meie hetkelise põhikapitali kogumisest. Toimuvad ka esimesed põlvkonnavahetused, kus ettevõtjad annavad oma osalusi oma lastele üle.
Eelduseks, et mingit süsteemselt majandus-poliitilise olukorra muutust ei tule, kipub kapital kogunema sinna, kus teda juba on. Selle kohta on vanasõna ka, rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Järjest rohkem tekib selliseid, kas perekondi või suguvõsasid või gruppe, kus seda kapitali on rohkem.
Teine trend selle vastu on jällegi see, et kui vanasti seda kapitali loodi eelkõige
kapitalimahukate tööstusharudega ehk ehitati mingeid tehaseid ja osteti maad ja metsa kokku. Tänapäeval on teistmoodi- tehakse mitte millestki midagi, näiteks WISE’i omanikud ja asutajad on Eesti kõige rikkamad ettevõtjad. Kõik IT-tarkvaraarendused ei jõua kahjuks suurde põhikapitali. Teisalt on jällegi hästi äge, et noor võib paari aastaga üles ehitada mingi paarikümne või paarisaja miljonilise ettevõtte. Ma arvan, et meil on mobiilsus päris suur ja nendes ettevõtetes omakorda saavad töötajad väga head palka ja nad saavad ka sageli osalusi. See oleks rahaliselt heale oksale jõudmiseks isegi parem tee, kui aktsiate ostmine, tuleks saada kuhugi edukasse ettevõttesse tööle ja proovida seal osalust saada või hoopis jõuda kõrge palgale, kust saaks suure osa rahast kõrvale panna?!
Artikli kirjutas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Maria Schotter ning toimetas Mariliis Lulla.
