Käesolev intervjuu on tehtud Triini Viksiga ja räägime sellistel teemadel nagu iseseisev elu, õppimine ja karjäär..
Olen Triini (20), töötan noorsootöötajana ja tegutsen mitmel erineval rindel. Hetkel toimetan vabatahtlikuna kodutütarde organisatsioonis noortejuhina, noorteinfoportaalis Teeviit ja juhin ka Tori valla Noortevolikogu. Samuti proovin kätt selle aasta sügisel, kui kandideerin esmakordselt ka KOV valimistel Tori vallas.
Lõpetad praegu gümnaasiumit, räägi mis on sinu tulevikuplaanid.
Hetkel võtan vaba aasta, kuna ei saanud ülikooli sisse (ehk olen ülikooli minekuks liiga hea). Mis edasi, konkreetset vastust ei teagi. Üks plaan on minna kauaoodatud ajateenistusse, et võtta endale aega ja samas õppida ka midagi uut. Kui see plaan käiku ei lähe, siis võtan selle ühe aasta rahulikumalt, käin tööl ja trennis ja jätkan enda vabatahtliku tegemistega, et siis järgmisel suvel uuesti ülikooli kandideerida.
Milliste tunnetega lähed uuele eluetapile vastu?
Mingil määral tühja tundega, sest olen harjunud peale tööd kodus koolitöödega tegelema. Aga mida nüüd ei ole on koolitööd. Samas olen ka põnevil, et mis ja kuidas nüüd elu edasi läheb. Nüüd algaks nagu see „päris täiskasvanute elu!”
Kas viimased aastad on muutnud sinu suhtumises midagi? Õppimise kvaliteedist?
Väga palju. Viimane aasta on minu õpingutes olnud üks huvitavam, raskem aga ka lõbusam. Minu gümnaasiumi lõpp meenutas natukene ulmefilmi. Viimase õppeaastaga tegin 1,5 klassi korraga – pool 11.klassi ja terve 12.klassi. Sügisel otsustasin valida täielikult e-õppe kasuks, sest see andis mulle nii palju vabadust enda aega ise planeerida. Olen õppinud rohkem õpetajaid ja kooli töötajaid mõistma. Ka nemad on inimesed ja vead on loomulikud meie kõigi töös tulema. Näiteks, kui õpetaja ongi teinud oma töös vea, siis õpilastena me peaksime jääma sama rahulikuks, mõistvaks ja sõbralikuks, nagu on õpetajad meie vastu. Kui põhikoolis ajavad veel õpetajad koolitöödel järge, siis gümnaasiumis võetakse mind kui täiskasvanud inimest, kes vastutab ise oma õpingute eest. Õppimise kohalt saan enda kohta öelda, et mind ei ole otseselt COVID-19 suurelt mõjutanud. Pigem leidsin endas motivatsiooni kool ära teha, et üks etapp elust oleks tehtud!
Kuidas näed enda tulevikku?
Näen ennast riigikaitse või noorte valdkonnas. Ideaalne oleks, kui saaksin need kaks valdkonda omavahel ühendada. Siis oleksin küll väga õnnelik!
Mis hirmutab enim?
Iseseisvasse ellu minemine – finantsiliselt toimetulek ja enda piiri tajumine. Finantsiliselt peaks ikka ju nii hakkama saama, et ma ei toituks ainult makaronidest. Vahel juhtub, et ei suuda seda „EI“-d öelda ja teen ennast katki.
Millised teadmised tulevad gümnaasiumist kaasa iseseisvasse ellu?
Koolist saame palju formaalses vormis haridust ent ei puudu ka mitteformaalne.
Kui sellele küsimusse rohkem süübida, siis gümnaasiumi aeg on see aeg, mil tegelikult saab omandada mitteformaalselt päris palju. Kindlasti aja planeerimine, kohusetundlikkus, meeskonnatöö ja soov ennast pidevalt teostada ja arendada.
Kui palju oled pidanud ise juurde õppima?
Teadlikult ma ei ole endale koolitusi juurde otsinud. Uued teadmised olen saanud erinevates organisatsioonides tegutsedes, kus on olnud võimalus osa võtta loendamatul arvul koolitustel, töötubades jne. Ehk siis teadmised on lihtsalt minuni jõudnud, mida olen omandanud ja enda tegemistes rakendanud.
Mida ütleksid teistele noortele, kes samas situatsioonis on?
Kui sul just on hulgi erinevaid plaane, kas ja kuhu edasi liikuda, siis see on OKEI. Mõtle ja kaalutle kõik valikud läbi. Varem või hiljem tuleb õige otsus sinuni, aga kui sul ei ole ideid, siis ka see on OK. Võta rahulikult ja lase võimalustel ise Sinuni jõuda.
Mida soovitad teistele noortele?
Ära karda katsetada ega ka ebaõnnestuda – kui midagi läheb valesti, siis pole hullu. Tõused ja liigud edasi enda tähtede poole!
Toimetas Teeviida sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla
Artikkel on avaldatud 2022. aastal
.
