Noorteinfoportaali Teeviit aprillikuu teemaks on minu võimalused õppimiseks ja töötamiseks. Sellel kuul keskendume muuhulgas ka erinevatele ametitele, koolidele, enesearengule, õppimisele ja töötamisele suvel. Seekord oleme teinud loo Gertrud Ansipiga, kes räägib õpilasvahetusest Ameerikas.
Olen 18-aastane uudishimulik ja positiivse ellusuhtumisega noor. Elan ülikoolilinnas Tartus koos isa, ema, väikevenna ja mõne karvase koduloomaga. Igapäevaselt olen juba aastaid tegelenud kergejõustikuga, Anne Mägi ja Taivo Mägi käe all. Lisaks olen kolm aastat hobi korras pühapäeva hommikuti tennist mänginud. Vabal ajal meeldib mulle raamatuid lugeda, muusikat kuulata, filme vaadata, looduses seigelda ning sõprade ja perega aega veeta.
2) Kust tuli mõte minna just Ameerikasse vahetusõpilaseks? Miks valisid just ASSE oma Organisatsiooniks?
Kõik algas sellest, et mu onutütar Anett-Marii käis vahetusaastal Prantsusmaal. Nägin protsessi kõrvalt (ankeedid, katsed, orientatsioonid, toetajate otsimine jne) ja hakkasin mõtlema, et tegelikult võiks ju ise ka proovida. Saaksin inglise keel korralikult suhu, panna ennast proovile, tulla oma mugavustsoonist välja, pakkida oma seitse asja ühte kohvrisse ja sõita üksi teise maailma otsa. Minu esimene mõte oli, et ma ei taha minna väga kaugele, tahan olla Eestile nii lähedal kui võimalik ja lihvida oma senist inglise keele oskust. Minu jaoks üks koht, kuhu ma algselt mõtlesin, et kunagi ei läheks, oli Ameerika. Sellest räägivad kõik kui kaugel see on ja kui hirmuäratavalt suur see on. Igatahes Inglismaa tundus ideaalne, sest see pole väga kaugel, pole väga suur ja lisaks on seal kasutusel inglise keel. Kuna käisin prantsuse kallakuga koolis, siis vanemad tahtsid väga, et ma Prantsusmaale läheksin. Olen käinud Prantsusmaal kolm korda, aga see ei tundunud kuidagi see õige olevat.
Mingi hetk hakkasin mõtlema, et ma tahan nii kaugele ära minna kui võimalik. Ma lähen Austraaliasse. Aga see kuidagi vajus ära, sest kõik, kes on Austraalias käinud, on öelnud, et nende inglise keel on teistsuguse aktsendiga ja peab teraselt kuulama, et aru saada. Ja korraga tuli äratundmine- ma tahan minna Ameerikasse. See on kaugel, see on suur ja seal on inglise keel. Mu mõtlemine kuidagi täiesti muutus. Sisetunne ütles, et Ameerika ja ainult Ameerika.
Prantsusmaa jäi varuvariandiks. Leppisin vanematega kokku, et kui ASSE inglise keele testi ära ei tee, siis lähen Prantsusmaale. No ma ei tea kuidas, aga kuidagi sain ma selle ära tehtud ja siin ma nüüd olen. Uskumatu!
Orientatsioonidest nii palju, et suhtlesin ja uurisin erinevate orientatsioonide kohta. Aga Assega oli kõige parem suhtlus. Asse juht Oliver, oli alati valmis vastama minu küsimustele, selgitama ja aitama. Lisaks midagi ei veninud, kõik sujus plaanipäraselt. Sellepärast otsustasingi ASSE kasuks ja see oli parim valik.
3) Kuidas sul siiani elu Ameerika Ühendriikides läinud on? Mis on suurimad erinevused võrreldes Eestiga?
Mul on väga hästi läinud, kuid tunnen, et aeg möödub liialt kiiresti. Nii veider on mõelda, et ainult kaks kuud on veel jäänud. Ühest küljest tundub, et ma olen siin nii kaua juba olnud ja teisest küljest tundub, et aga ma ju just alles jõudsin.
Aga erinevusi? Mulle tundub, et siin on kõik erinev võrreldes Eestiga. Kõik on siin nii suur, vahemaad on suured. Oma väikses Tartus saan igale poole jalutada või rattaga sõita. Siin on kõigil inimestel autod, sest ilma autota sa ei saa mitte kuhugi. Kooli ma siin näiteks jalutada ei saaks, sest siin lihtsalt puudub kõnnitee.
Inimesed on kõik sõbralikud ja avatud, aga kõik ütlevad, et see on sellepärast, et sa oled Texases – siin ongi inimesed rohkem avatuvamad ja sõbralikumad. Näiteks, kui jooksmas käin, siis 99% mööduvatest inimestest vaatavad mulle otsa, naeratavad ja ütlevad tere. Kui sulle Eestis joostes keegi vastu tuleb, siis pööravad mõlemad tavaliselt pea ära, vaatavad maha või käituvad nii nagu poleks just kedagi näinud. Igatahes see avatatus oli just selline esimene vau efekt minu jaoks. Ma olen oma perega reisinud läbi palju erinevaid maid ja tutvunud erinevate kultuuridega, aga ikkagi oli see kuidagi üllatav.
Toon veel erinevusi välja. Tahad poodi minna, maksad dollaritega. Tahad küpsetada, pead arvestama igasuguseid cupse, sest mingeid gramme siin ei ole. Tahad telefoni/arvutit laadida, siis vajad teistsugust otsikut. Tahad sõita kuhugi, siis igal pool on sildid, et mitu miili veel. Tahad kellegi käest teada, milline ilm täna väljas on, saad vastuse Fahrenheitides, mitte Celsiuses. Selle temperatuuri osas ajasin asjad juba Eestis sassi. Vaatasime perega, et mis siin üldine temperatuur on ja kui külm on kõige külmem. 16 kraadi pidi olema kõige külmem, ma mõtlesin, et no jess, võtan ainult suve asjad kaasa ja kui tulebki see 16 kraadi, siis saan lihtsalt pusa peale tõmmata. Tegelikkus oli aga see, et see polnud Celsius, nii et kui siia jõudsin siis sain alles aru. 16 kraadi on siin -8. Kella arvestamine on siin samuti teistsugune.
4) Kas sul on midagi, mida igatsed? Mis?
Kui aus olla siis ei ole ma kordagi koduigatsust tundnud. Muidugi tahaks oma peret ja sõpru näha ning neid kallistada. Samas tänapäeval on igaühel taskus telefon, millega saab igal hetkel helistada ja suhelda, lihtsalt kallistada ei saa. Suurt toiduigatsust mul ka ei ole. Vahepeal mõtlen, et vot praegu tahaks kohukest, Saialille Emma kringlit või siriuse Caesari pizzat. Aga siis mõtlen, et need ei kao ju kuhugi. Arutasin mingi aeg seda igatsuse teemat oma host papsiga. Ta mõtles natuke ja ütles: “Noh sa igatsed oma perekonda, oma koduloomi, oma vinüülimängijat, sõpru ja taimi.”
5) Milline on koolisüsteem U.S.A.’s?
Kool on Eesti kooliga võrreldes väga erinev ja õpetajad on väga erinevad. Esimest korda elus tunnen ma, et mulle hullult meeldib koolis käia. Ma võiksin need vaheajad ka vahelt ära jätta ja käia lihtsalt mitu kuud jutti koolis. Eestis on mul rohkem see mõtlemine, et kui on esmaspäev, siis mõtled, et okei natuke veel ja siis jälle nädalavahetus. Kui mul oleks võimalik jääda siia ja lõpetada siin gümnaasium, siis pikemalt mõtlemata oleksin nõus.
Mulle meeldivad mu õpetajad ja seda lausa ülivõrdes. Nii äge on näha, kuidas nad kõik reaalselt täie kirega oma tööd teevad, nad tõesti naudivad seda. Õpetajad on igati toetavad ja vastutulelikud. Tööd tuleb kõvasti teha, aga selleks sa ju lähedki vahetusõpilaseks, et ennast proovile panna ja areneda.
Nagu ma juba ütlesin, siis kõik koolid on erinevad. Lisaks mõjutab ka koroona. Mulle öeldi, et kindlasti pean valima vähemalt ühe matemaatika kursuse, kaks teadus/loodusainete kursust, siis Ameerika ajalugu, Ameerika valitsussüsteem, inglise keele ja ülejäänud klassid saan ise valida. Mul on vaheldumisi A ja B päevad, mõlemal päeval on neli tundi. Kuna hetkel on koroona, siis süsteem on nii, et õpetajaga google meets’is on 1 tund ja siis kohe otsa 30 minutit iseseisvat tööd. A päeval on mul matemaatika (Algebra), teine tund esimesel õppeaastal oli see valitsemisaine (Government), praegu on fitness klass, kolmas tund on prantsuse keel ja neljas tund meditsiini alused (Principles of health science). B päeval esimene tund on vee teadus (Aquatic science), teine tund inglise keel, kolmas tund ajalugu ja neljas tund tennis.
6) Kuidas su vahetuspere sind vastu võttis? Kas kirjeldaksid ka natuke, milline näeb välja igapäevane elu?
Võtsin oma perega kohe ühendust kui sain teada, et nad minu kasuks otsustasid. Kirjutasime palju, saatsime erinevaid pilte, helistasime. Lennujaamas ootasid nad mind suure sildiga Welcome to USA, Texas Truddie. Mainin ära, et kogu selle aasta jooksul kuulsin nime Gertrud võib olla maksimaalselt kümme korda, kõik ütlesid kogu aeg Truddie, ka õpetajad. Vahetuspere ema ja isaga oli koheselt klapp, rohkem aega kohanemiseks läks vennaga, kuna tema jaoks oli see väga uus kogemus, et tal nüüd õde on.
Igapäevane elu koolipäevadel on lihtne. Ärkan üles seitsme-kaheksa ajal, sõltub kas tahan hommikul papsiga tennist veel enne kooli mängida või jooksma minna. Siis on hommikune kümblus, voodi korda, hommikukohv, riidesse, hommikust ma ei söö. Kell 8.30 peatub buss kõrval tänava otsas, nii et majast läheme vennaga välja 5 minutit varem. Meil on reaalselt kõige ägedam bussijuht. Koolipäev on ajaliselt 9.05-16.20. Pool viis tuleme koos vennaga bussiga tagasi. Koju jõudes lõpetan tavaliselt veel mingeid kooliasju, käin koertega jalutamas, koristan tuba, aitan ema köögis vms. Kella seitsme ajal sööme koos perega õhtusööki. Kindlalt minu päeva lemmikosa, mitte sellepärast et süüa saab. Pigem see on meie pere kvaliteetaeg, kuuled kuidas teiste päev läks, kes mida tegi jne. Pärast õhtusööki vaatame vahepeal mõnda sarja Netflixist või filmi ja lõpuks asjad järgmiseks päevaks valmis, pessu ja magama.
Nädalavahetustel proovime erinevaid põnevaid asju koos pere/sõpradega teha. Mu perele meeldib teha erinevates kohtades vabatahtlikku tööd. Nii et oleme käinud ühes farmis aitamas, ühes taaskasutuskeskuses sorteerisime riideid, koerte varjupaigas käime koertega vahepeal jalutamas ja mängimas. Lisaks on üks armas vanapaar Elizabeth ja John ning naisterahvas Judy, kes vajavad tihti abi erinevate aiatöödega.
7) Oli sul mõni hirm seoses Ameerikasse minemisega?
Ma tean, et enamustel on hirmuks see, et kuidas ma hakkama saan võõras keskkonnas. Ma ju ei tunne seal kedagi, ma ei oska keelt. Lisaks pean seal veel kooli minema. Ise sinna lennukiga lendama, lende ei tohi maha magada. Ma pean seal uued sõbrad leidma, sest minu enda sõbrad jäävad kõik koju. Äkki hakkan ma oma inimesi, pere hullult igatsema? Mis siis saab?
Need kõik, mis ma just ette loetlesin, nende pärast ma oma pead küll ei vaevanud. Teadsin, et kuidagi saan ikka hakkama. Kui ma nüüd ütleksin, et mul oli null hirmu, siis see on ka vale. Minu kõige suurem hirm oli pesu pesemise ja voodipesu vahetamise ees. Jah, praegu te arvatavasti mõtlete, et mis asja? Aga jah. Ja mitte just selle osas, et kuidas masinat tööle panna ja voodipesu vahetada. Pigem olid minu peas sellised küsimused: Kui tihti ma pesu peaksin pesema, ma ei saa ju iga päev oma asju pesta? Äkki üldse ema peseb kõigi asju korraga? Ma ei pese oma asju Eestis olles iga päev, sest mul on piisavalt riideid, aga siin ei ole mul ju nii palju asju kaasas. Igapäevaselt trenni tehes, ma lihtsalt pean oma asju ka tihedamini pesema. Kui tihti seda voodipesu peab siin vahetama? Ma kartsin seda, et äkki hakkab see pere mind imelikult vaatama, et pesen ja vahetan liiga tihti või siis hoopis liiga harva? No praegu mõtlen, et issand kui absurdsed hirmud mul olid. Aga kuna kultuuriruum on hoopis teine ja elukorraldus uues peres alguses teadmata, siis pigem olid hirmud just tavaeluliste situatsioonidega seotud.
8) Kui palju sa ise enne Ameerika Ühendriikidesse minekut üldse sealsest elust teadsid? Kas oli ka midagi täiesti uut?
No olin palju filme näinud, kus Ameerika koolid ja pered. Lisaks rääkisin palju oma emaga, kes oli Ameerikas 19. aastaselt ja töötas aasta aega lapsehoidjana. Tema rääkis oma kogemustest, oma perest jne.
9) Kuidas on mõjutanud koroonaviirus koolis käimist U.S.A.’s?
Koolid on kõik erinevad. Minu kool andis igale õpilasele valiku teha distantsõpet või käia koolis kohapeal. Minul ei olnud valikut, kuna vahetusõpilane peab 100% õppetöös osalema. Kõikidest õpilastest otsustas ainult 20% õpilastest kohapeal käia. Seega väga väike osa. Mis tähendab, et enamus minu klassidest on väga tühjad kahjuks. Mõned õpilased tulevad kooli ka ainult teatud klassideks, just spordiga seotud klassidesse. Õpetaja istub klassiruumis, räägib õpilastega, kes on klassiruumis ja samal ajal ka google meeti õpilastega. Laudade puhastamine, käte pesemine, maskide kandmine on kohustuslik. Õppetöö toimub 100% ja seda ei takista isegi koroonaviirus, hullem on lumetorm, mis meid mõned nädalad tagasi kummitas, sest Texases üldjuhul lund ei saja.
10) Mis on see üks soovitus, mille annaksid vahetusaastale minejale?
Väga keeruline on ainult üks asi välja tuua. Ma ütleks, et kõige olulisem on suhtlemine. Suhtle oma uue perega, suhtle oma õpetajatega ja sealsete inimestega, lihtsalt räägi, räägi, räägi, vahet ei ole kui valesti või õigesti. Peaasi, et sa räägid. Ära ole vait, sest kardad mingi sõna valesti öelda või, et lause on vales järjekorras. Vahet ju ei ole, kogu aeg rääkides saad ainult paremaks. Keegi ei ootagi, et lähed vahetusaastale ja räägid kohe puhtalt. Mulle meeldis, kuidas mu host isa ütles, et iga kord kui kasutad oma emakeelt, astud sammu tagasi. Hoia seda meeles.
Proovi ennast Eestist selleks aastaks nii lahti lõigata kui võimalik. Jah, su pere ja sõbrad tahavad kõigest kuulda, arusaadav. Muidugi suhtle nendega, nad tahavad olla kindlad, et sul on kõik hästi. Aga suhtle minimaalselt. Mina leppisin näiteks oma parimate sõbrannadega kokku, et iga kuu üks kord teeme kõne, kus saame pikemalt lobiseda. Ma näiteks unsubscribesin absoluutselt kõik eestlased, keda youtubes jälgisin. Ja leidsin ajapikku palju ameerika/välismaa youtubereid, kes loovad sarnast sisu, ainult inglise keeles.
Jäta meelde, et põhiline rõhk läheb uuele perele ja elule. Sa pead kuidagi nagu nipsust ennast ümber lülitama. Mõtlema, et see on nüüd mu pere, mu kodu, need on mu naabrid, see on mu kool. Kui sul on mingeid muresid või probleeme, siis räägi nendest oma vahetusperega. Kui on erimeelsusi või tuleb mõni tüli, siis lahendage need ära. See vestlus ei ole nii lilleline ja mugav, aga see on vajalik. Ja neid tõsisemaid vestluseid tuleb sul tulevikus ka teha. Olen paljude vahetusõpilaste lugusid kuulnud. Tuleb mingi erimeelsus, probleem ja siis hakatakse pere vahetama. Põgenetakse oma probleemi eest. Mõeldakse, et vahetan pere ja siis probleem kaob. See ei tööta nii, perekond ei tööta nii. Oma päris pere sa ei hakka ju vahetama. Lisaks ka tulevikus erinevates valdkondades tuleb sul tihti tegemist teha inimestega, kellega ei ole nii hea klapp. Sa ei hakka ju oma unistuste tööd vahetama, sellepärast, et seal on keegi kellega on erimeelsused. Lihtsalt lahenda oma probleemid ära.
Tunneta, kas sa oled selleks valmis. Vahetusaasta ei ole kõigi jaoks. Sa pead olema selleks valmis. Oled sa valmis pakkima oma asjad ühte kohvrisse ja sõitma üksi teise maailma otsa? Kui oled viisteist ja tunned, et tahad minna, aga pole veel valmis, siis oota natuke ja proovi paari aasta pärast. Mina võin öelda, et see aasta tundsin, et olen selleks tõesti valmis, saan hakkama.
Ära karda proovida uusi asju, uusi toite.
Ole tänulik, tänamine on väga oluline. Aitäh, et mind aitasid. Aitäh, et tulid. Aitäh, et leidsid minu jaoks aega. Aitäh hea õhtusöögi eest jne. Ma just tunnen, et eriti siin Ameerikas on tänu avaldamine oluline. Pea meeles, et see vahetuspere on just sind valinud. Nad ei saa selle eest mitte sentigi, et nad terve aasta sinuga tegelevad. Nad teevad seda kõike puhtast südamest, nad tahavad sellest sinu elu parima aasta teha. Ole neile tänulik. See on nende jaoks väga oluline. Neil on isegi ju spetsiaalne tänupüha (Thanksgiving), kus räägivad kõik, mille eest nad on tänulikud.
Ja viimaseks asjaks – ära sea endale mingeid suuri ootusi. Mulle meeldib lõpetuseks üks lause inglise keeles – “EXPECT nothing, APPRECIATE everything!”
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Britta Kadanik ning toimetas Mariliis Lulla.
Avaldatud aastal 2021