Uppumine on jätkuvalt ülemaailmne terviseprobleem ning peamine puude ja surma põhjustaja laste seas. Eesti puhul on võimalik veel eraldi statistikaga toetada fakti, et paljud veeõnnetused on juhtunud ka alkohoolsete jookide tarbimisel ning seda just eakate sihtrühmas. Päästeameti strateegia näeb ette, et aastaks 2025 on Eestis uppunuid alla 20.
Miks juhtuvad õnnetused?
Veeõnnetused juhtuvad tavaliselt erinevate eksimuste ja halbade asjaolude kokkusattumisel. Lähemal vaatlusel selgub, et inimesed otsekui kordavad samu vigu ja stsenaariume, mistõttu on oluline rääkida põhjustest ja võimalustest, kuidas on veeõnnetustesse sattumine välditav.
Esmaselt on vaja aru saada, et meie kõige pisemad vajavad täiskasvanute järelevalvet, mistahes veekogus. Täiskasvanu kohus on tagada vee ääres käitumise üldised reeglid ja näidata varakult eeskuju. Ohukohad on nii kodune tiik kui ka veekeskused, täispuhutavad mänguasjad ja vähene ujumisoskus.
Seega oluline märksõna on ohutu käitumine veekogus ja ohutu ujumine. Kuidas seda siis tagada?
Mida siis järgida ohututeks veemõnudeks?
Et vees olemine oleks meeldiv, tuleb mõelda oma ujumisoskusele. Tihtipeale saab vee ääres kuulda, kuidas keegi räägib kui kaua ta vee all hinge kinni suudab hoida või kui pikki vahemaid ta näiteks basseinis jõudis ujuda. Seetõttu on oluliseks märksõnaks mitte oma ujumisoskust ülehinnata. Iga veekogu käitub erinevalt ja hakkamasaamine basseini soojas ja kontrollitud vees ei pruugi olla sama, mis avaveekogus. Seetõttu tuleb ujumiseks valida selleks ettenähtud koht. Kõige turvalisem on selleks valida avalik supelrand, kuid kui selleks ei ole võimalust, siis on oluline jälgida, et ujumine oleks ohutu.
Vältida tuleks neid kohti, kus vesi “kukub” ehk looduslikud joad või inimeste poolt rajatud tammid. Sellistes kohtades on ohtlikud nii ülesvoolu jäävad osad; oht vooluga kaasa minna ja kõrgelt kukkuda teadmata, mis põhjas ees ootab; oht sattuda veekeerisesse, kust inimene ei saa enam iseseisvalt välja.
Samuti on tähtis teada, et vette ei ole vaja hüpata, sinna tuleks minna. Oluline on ka meeles pidada, et ujuma ei tohiks minna ei täiskõhuga ega ka ülekuumenenuna.
Üldine reegel on see, et ujumine ja alkohol ei käi kokku. Seega kui märkad alkoholijoobe tunnustega inimest veekogu ääres, tuleks kindlasti sekkuda. Probleem seisneb selles, et joobes inimese koordinatsioon on häiritud, millest annab märku ka tema kõnnak maal. Juhul kui inimene otsustab alkoholijoobes ujuma minna, võib tekkida olukord, kus vett ja õhku hingatakse pooleks ja tekib kõri spasm. Tulemuseks lämbumine ja veekogu põhja vajumine.
Uppumine võib olla ka teisene tagajärg, millele eelneb tegelikult terviserike. Just eakad inimesed peaksid mõtlema oma tervislikule seisundile. Seda nii kodutiigist kastmiseks vett võttes kui ka näiteks kalastades.
Millist turvavarustust kasutada?
Lisaks eelnevale on oluline meelde tuletada, et vest päästab veest! Nii on oluline näiteks paadiga sõitma minnes panna selga päästevest, ja seda juba maal olles. Kui peaks juhtuma halvim ning paat ümber minema, on vesti juba väga raske selga saada- takistuseks saavad nii ehmatus, vee tihedus kui ka raskendatud koordinatsioon.
Rääkides päästevestist on olulised kaks asja: esmalt tegemist on päästevahendiga, mille ülesandeks on inimkeha vette sattudes pinnal hoida ning teine oluline märksõna on see, et päästevest peab keerama vees oleva inimese selili. Miks me sellest räägime on see, et tihtipeale paadilaenutuste pakutakse ka teist liik veste, mille eesmärgiks ei ole päästa, vaid tagada lihtsalt teatud määral ohutus. Päästevesti eristab krae ning seljaossa ulatuv ujuk, mistõttu on see võimeline inimest ümber pöörama vees. Vest peab olema kandjale paras ning kui minnakse kogu perega paati võiks olla vest seljas ka täiskasvanutel. Lapsesuu ei valeta ja tihtipeale tuleb välja, et laps on rohkem teadlik ohutusest kui vanem ja on palunud täiskasvanul samuti vesti selga panna. Kui siis vastata, et ma oskan hästi ujuda ja mulle ei ole vaja, siis tekitame olukorra, kus anname väga halba eeskuju ja paneme ka teised paadisolijaid õnnetuse korral ohtu.
Lisaks päästevarustusele tuleks paadiga sõitma minnes meeles pidada, et paati ei tohi ülerahvastada ning riietuda tuleb vastavalt ilmale.
PEA MEELES!
- Kui jood, ära uju! Alkoholijoove on peamiseks meeste uppumise põhjuseks. 2018 suvel uppunutest olid kolmandik purjus suplejad. Ohtlikuks osutub ka nõrk joove ja pohmell. Alkoholi tarvitanu väsib kiiresti, lisaks tekivad reflektoorsed südamevereringesüsteemi talituse häired. Kiiresti võib tekkida alajahtumine ja jäsemete verevarustus võib järsult halveneda.
- Hoia silm peal! Alati on kindlam minna ujuma koos sõbra või pereliikmega, kellega saate teineteist jälgida ja vajadusel abi kutsuda. Kindlasti ei tohi üksi ujuma lasta lapsi, kes nõrga ohutunnetuse tõttu on altimad õnnetustesse sattuma.
- Vali ujumiseks selleks ettenähtud koht! Tihti minnakse ujuma tugeva lainetusega merre või kiirevoolulisse jõkke. Samuti võib tundmatus kohas sattuda veekeeristesse või veekasvudesse. Palju vigastusi juhtub vette hüppamisel selleks mitte ettenähtud kohtadest (nt sillad, muulid). Meeles peab pidama, et kohtades, mis ei ole ujumiseks ette nähtud, võib leiduda veealuseid poste, kive, kände ja muud. Samuti võib põhi olla reostatud teravate ja ohtlike esemetega (nt klaastaara). Kõige turvalisem on ujuda ametlikus rannas vetelpäästjate silma all.
- Uju kalda lähedal ja nii, et jalad alati põhja ulatuks! Kui peaksid ootamatult väsima või peaks tekkima näiteks lihaskramp või mõni terviserike, ei järgne madalas vees ujumise korral eelpool nimetatud intsidentidele tõsine uppumisoht.
Artikkel on koostatud Päästeameti Põhja Päästekeskuse ennetusbüroo juhataja Reili Kull poolt
