Suhted ning probleemid on levinumad murekohad noortele, kes püüavad ehitada vettpidavaid ning turvalisi sidemeid teistega, sealhulgas leida lahendusi ja abi kammitsevatele muredele. Marilyn Jurmani noorsooromaan “Mul Hakkasid Päevad” käsitleb neid teemasid, mis noori hingi päriselt kõnetab.
— Palun tutvusta ennast lähemalt: kes sa oled ja millega igapäevaselt tegeled?
Hetkel olen Tallinna Ülikoolis psühholoogia doktorant-nooremteadur ja annan loenguid nii noortele kui täiskasvanutele. Lisaks viin läbi joogakoolitusi stuudios Inbodhi Yoga Tallinn.
— Missugune oli sinu noorukiiga, kas see kulges läbi lillede ja liblikate või leidus seal ka okkaid ning sääski? Kuidas tulid toime kivikamakatega, mida elu tee peale ette veeretas?
Lilled ja liblikad olid ilmselt enim seotud sõprade ja unistuste täitmisega. See tähendab, et olin väga aktiivne ja käisin näiteringis, tegin koolilehte ja kuulusin õpilasesindusse. Tänu sellele ei olnud põhimõtteliselt kunagi igav ja kogu aeg oli mõni uus projekt, mille saavutamine tagas positiivse kogemuse. Tegin ka bändi, mis andis võimaluse oma loominguga tegeleda ja seda ka suuremale hulgale inimestele tutvustada juba üsna noorena.
Samas olid okkad ja sääsed ka just sellega seotud – kuna ei osanud enda aega eriti planeerida, siis oli pidevalt selline tunne, et kõike on liiga palju. Sinna juurde muidugi nooruspõlve armumised ja muud draamad, mis sundisid elu ja enda eksistentsi mõtestama. Peamine vahend, mida kasutasin, oli päeviku pidamine ja laulude kirjutamine.
— Mis ajendas sind kirjutama raamatut “Mul Hakkasid Päevad”?
No esiteks ilmselt see, et ma teadsin juba teismeeast peale, et ühel päeval kirjutan raamatu, aga miks just niisugune hetk, oli ilmselt mitme asja kokkulangevus. Mäletan, kui palju mind noorena toetasid raamatud ja tahtsin, et noortel oleks midagi, mis räägiks ausalt sellest, mis ühe 14-aastase tüdruku elus võib toimuda. Olin raamatuga poole peal, inspireeritult enda päevikust, kui sattusin kogemata teismeliste Messengeri vestlusesse. Tegemist oli umbes 16-aastaste poistega, kes arutasid, kus saada peole alkoholi ja noori tüdrukuid, kellega seda niinimetatud suurte inimeste asja teha. Sõnavara oli väga lugupidamatu tüdrukute suhtes. Seetõttu algatasin enda Instagramis (nüüd kontol @hashtag_eionei) selleteemalise vestluse, millele reageeris üle 500 tüdruku, kes jagasid minuga enda juhtumeid, kus neid on ära kasutatud. Põimisin nende lood kokku koos enda päevikus olevate lugudega ja nõnda sündiski raamat “Mul Hakkasid Päevad”.
— Kui palju on selles teoses autorit ennast? Kuidas puudutasid või mõjutasid sind noorte lood, mida nad jagasid?
Peategelane Sass on ikka üsna minu enda pealt kirjutatud (mitte küll juhtumid, aga mõtted ja maailmavaade), kuid erinevusega, et Sass on palju tagasihoidlikum, kui mina seda kunagi olin. Noorte lood puudutasid mind pisarateni ja otsustasin ka raamatus kasutada nii sarnast kõnestiili kui ka murekohti, kuna ei tahtnud muuta tegelasi täiskasvanud inimese vaatesse, vaid tahtsin, et nad räägiksid ja avaldaksid enda tundeid autentselt, nii nagu noored seda päriselt tänapäeval teevad.
— Mis on seni olnud lugejate tagasiside avameelsele, ent karmisisulisele teosele?
Minu ekstreemseks üllatuseks olen saanud vaid positiivset tagasisidet. Raamat valiti isegi paar aastat tagasi Noor Loeb konkursil noorte lemmikraamatuks. See oli ilmselt minu jaoks suurim kompliment, kui sihtgrupp ise ütles, et see puudutas neid. Isegi sel aastal on mitu korda tuldud tänaval ligi, kus ma olen olnud kindel, et keegi lihtsalt tundis mind ära seriaalist “Kättemaksukontor”, ja üllatunud, et tegelikult sooviti hoopis tänada teose eest ja küsida, millal tuleb uus osa. Eks ma tänu sellele hakkasin ka teist osa kirjutama, kuna tegelikult mul sellist plaani algselt ju polnud.
— Romaan käsitles palju keerulisi teemasid. Mis on sinu arvates neist kõige rängem, millest rääkida?
Eks see teemade karmus on suhteline olenevalt sellest, mida keegi on kogenud. Mõne jaoks on karmim üksindusse jätmise tunne, teisele reetmine ja vägivald. Teema, millest tuleks kindlasti rääkida, on igasugune emotsionaalne ning füüsiline vägivald (sh nt kiusamine ja ärakasutamine). Peaks kõnelema, kuidas kehtestada nii enda vaimseid kui ka füüsilisi piire. Kuidas öelda “ei” ja kuidas aru saada, kui keegi on vastanud eitavalt ka siis, mil ta ei ole selleks kasutanud sõnu. Internet on loonud väärastunud pildi sellest, milline on lugupidav ja armastav suhe (nii verbaalselt kui seksuaalselt) ja see on midagi, millest peaks saama ilma tabudeta rääkida.
— Kui kurnav oli endal selline teos valmis kirjutada? Millised olid hirmud avaldamise ees?
Ei olnud kurnav, kuna elan ennast välja läbi loomeprotsessi. Hirme ka polnud, sest lasin enne avaldamist seda mõnel noorel lugeda, saades koheselt kinnitust, et ajan õiget asja.
— Kuidas aidata noorel uuesti ülesehitada positiivne minapilt, mis on juba kord laiali lammutatud?
Ma julgustan pidama päevikut, kui ei ole kellegagi rääkida, kuna see annab mingisuguse võimalusegi iseenda mõtteid korrastada, aidates leida vastuseid enda seest. Lisaks tiivustan otsima nii-öelda omainimesi. Muidugi on variant ka avastada enda jaoks ka mõni tegevus, mis meeldib, olgu see siis väitlemine, muusika, sport, või muud sellist, ja käia kohtades, kus need inimesed, kellel on sarnased huvid. Mind toetasid noorena just muusika, kunst, luule, raamatud ja kirjutamine, aga inimestele võivad tuge pakkuda ka muud tegevused. Ka mulle võib alati Instagrami kirjutada, ma ikka proovin kuulata ja vastata nii nagu oskan. Tihtipeale piisab kasvõi ühest lahkest kõrvast, et muuta inimese elu – seda olen küll aastatega õppinud.
Kaanepildi autor: Jana Solom.
Intervjueeris noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlik Kertu Kändla.
