Sporditraumad on väga rasked hetked sportlaste jaoks. Vahetasime mõtteid Eesti freestyle suusatajaga Kelly Sildaruga, kes rääkis jaanuaris saadud trauma kogemusest ja vaimsest tervisest.
Alustuseks rääkige palun endast ja ka traumast, mis Te saite selle aasta jaanuaris.
Ma olen Kelly. Ma olen freestyle suusataja. Ma olen sellega tegelenud kuskil sellest saadik, kui ma olin mingi 5-6-aastane ja tõsisemalt hakkasin tegelema ehk võistlustel hakkas hästi minema – või noh, mul on tegelt suht koguaeg võistlustel hästi läinud –, aga suurem tähelepanu algas, kui ma olin 13 aastat vana, kui võitsin oma esimese X Gamesi.
Paraku käivad spordiga kaasas ka rasked vigastused ja mu karjääri jooksul on mul neid olnud päris palju. Ühed suuremad või väiksemad, kui teised, ja praegu siis jaanuaris ma vigastasin oma paremat põlve. Mul oli sama vigastus olnud ka vasakul põlvel, mis oli 6 aastat tagasi, aga nüüd ma vigastasin USAs X Gamesi treeningul. Mul oli eesmise ristatisideme vigastus ning ka menisk oli katki ja taastumine sellest vigastusest võtabki umbes 9 kuni 12 kuud.
Kuidas edeneb taastumise protsess?
Praegu läheb üpris hästi, ma ütleks. Ma olen tegelikult taastusraviga praegu lõppfaasis ja ma ütleks, et igapäeva asju ma saan suhteliselt hästi teha, et ma ei pea palju oma jala peale mõtlema. Taastusraviga käivad kaasas ka erinevad tagasilöögid ja mul on algusest peale päris raske olnud, kuna ka mu meniskit õmmeldi.
See tähendab, et ma ei tohtinud esimesed 3 nädalat oma põlve liigutada, põlv oli sirges asendis. 4 nädalat käisin karkudega ja kokku 7 nädalat pidin ortoosi kandma. See, et ma nii kaua ei saanud enda põlve kõverdada, tähendas ka seda, et mul jäi põlv nii öelda kinni.
Praegu on 9 kuud operatsioonist möödas ja painutus on juba suht heaks läinud, aga lõpp-painutus on veel puudu. Näiteks, ma ei saa veel maas põlvedel istuda.
Nüüd räägime vaimsest tervisest.
Mis emotsioone Te tundsite kui saite vigastuse? Kas oli väga raske alustada taastumist ja trenne?
Ma isegi nii täpselt ei mäleta seda, ma kindlasti olin alguses päris endast väljas. Ma isegi ei ole kindel, et kas ma olin endast väljas sellepärast, et ma sain vigastada ja ei saa nüüd mingit aega võistelda või suusatada, või pigem just sellepärast, et kuna ma olen sama taastusteekonda juba läbinud, ma teadsin mis mind ees ootab ja kõik see hirmutas, et kui raske see kõik olema saab ja kui rutiinsed ja ühesugused need trennid olla võivad. alguses oli šokk ja raske olla.
Kas olete märganud muutusi oma emotsionaalses seisundis pärast traumaga seotud sündmusi?
Ma olen üldiselt siuke inimene, kes üritab igas asjas midagi head näha.
Kuna ma olen seda varem ühe korra läbi teinud, siis ma justkui teadsin, mida oodata, aga need kaks vigastust olid päris erinevaid ja neid ei saa omavahel võrrelda.
Praegune taastumine oli ka palju aeglasem, päris palju oli võrdlemist ja tunnet, et ma ei saa hakkama, mul ei tule välja, ma ei ole piisav. Ma eeldasin, et see taastumine läheb palju kiiremini ja palju ladusamalt, nagu mul eelmine kord läks. Ma olen ikkagi üritanud sellest ainult positiivset näha ning mu kehal oli vaja korraks see paus võtta ja teiste asjadega tegeleda.
Kuidas mõjutas trauma Teie sporditegevust? Kas olete kaotanud motivatsiooni või on tekkinud hirmutunne?
Ma ütleks, et pigem mitte. Selliste vigastustega on tavaline, et alguses õpid uuesti kõndima, siis saad vaikselt hakata kükke tegema ja samm-sammult nii edasi.
Minu arust on areng just algul üpris kiire, kogu aeg on mõned uued asjad, mida sa saad teha. Minu arust see on hästi motiveeriv, aga ega ka alguses mingeid asju oli tõesti raske teha.
Ma olen suhteliselt halva rutiinitaluvusega inimene ja taastusravi nõuab hästi palju rutiini ja distsipliini ehk mingitel hetkedel läks raskeks. Lõpus ei ole kogu aeg enam neid väikseid arenguid, mis silma särama paneks.
Käid jõusaalis mitu korda nädalas, teed ainult suurte raskustega kükke ja misiganes harjutusi veel ja oled selline, et nii kaua edasi ei jaksa. Lõpuks kui lähed füsioterapeudi juurde ja sulle tehakse põlveteste, siis näed, et tulemused lähevad paremaks. See on jälle mingil määral inspireeriv või motiveeriv.
Mida olete nende taastumiskuude jooksul õppinud?
Ma arvan, et teistel sportlastel on ka nii, aga just enda puhul tunnen, et trauma muudab inimest palju ja need olukorrad on väga õpetlikud.
Võib olla kõige parem näide ongi see, kui mul esimest korda oli see vigastus 6 aastat tagasi – kindlasti õpetas mind see kõige rohkem. Tol hetkel ma olin 15- või 16-aastane, ma olin nii noor ja ma ei olnud kunagi väga teinud hooaja ettevalmistust või füüsilist treeningut, pigem ma keskendusin ainult erialasele treeningule – suusatamisele.
See õpetas mulle hästi palju oma keha kohta – oma keha rohkem tunnetama, tundma, arusaama ja kindlasti on ka keha kontrolli rohkem õpetanud.
Praegu ma ei kujutaks veel ette, et peaksin minema võistlema ja tegema neid samu trikke, mida ma tegin, aga ma tean seda, et kui lähen nüüd suusatama, siis vaikselt, samm-sammult hakkan jälle kõrgemale pürgima. Need asjad tulevad tasapisi tagasi.
Pärast operatsiooni, kui ma algul kõndida ei saanud ja seejärel neli nädalat karkudega liikuma pidin, ei kujutanud ma samuti ette, et üldse kunagi jälle normaalselt kõndida saaksin. Mingil hetkel tunduvad mingid asjad väga võimatud, aga ikkagi on see, et tasapisi samm-sammult ehitad end taas üles ja julgus tuleb ka tagasi.
Intervjueeris noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Anastassia Ussova.
Toimetas noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Jakob Mürk.
Fotod: erakogu